Üritused

Neljapäeval, 3. oktoobril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Laurianne Bixhaini ja Krista Mölderi ühisnäitus „Meis kuhjuvate sõnade summa“. Näitus jääb avatuks 27. oktoobrini 2024. Bixhaini ja Mölderi teosed on kantud veendumusest, et kujutiste loomine ja keelega mängimine mitte lihtsalt ei võimalda, vaid suisa soosib konventsionaalsete rollide ümberjaotamist ja võimuringluse katkestamist, puudutades igasugust korrastatust, mis sisaldab alluvussuhteid. Üks Bixhaini kesksemaid teoseid on foto Monique Wittigi tekstidest inspireeritud tantsuetendusest. Sellel kujutatud naise nägu mõjub maskina, viidates virtuaalsusele ja teatraalsusele kui potentsiaalselt transformatiivsetele momentidele, millega mõlema kunstniku teosed kõige üldisemas mõttes tegelevad. Ühtlasi viitab foto mitmesusele, millest terviklik „mina“ üles ehitub. 

Alates reedest, 4. oktoobrist on Kumu 3. korruse B-tiivas avatud näitus „Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid“. Näituse avamise puhul toimub laupäeval, 5. oktoobril avaprogramm, mille raames on kavas järgmised üritused:  Kell 15 Kunstniku ja kuraatori ühistuur näitusel „Härra N-i elu ja surm“, Urmas Lüüs ja Eero Epner, eesti keeles Kell 16 Kunstnikuvestlus: Urmas Lüüs. Vestlust modereerib näituse kuraator, kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner. Eesti keeles

Olete oodatud neljapäeval, 3. oktoobril kell 18.00 I Λ I V I / Laivi Suurväli näituse „Habras tervik“ avamisele Draakoni galeriis. Näitus jääb avatuks kuni 26. oktoobrini 2024. Täna ma olen neutraalne. Ilmekalt ilmetu. Puhas lõuend. Valge t-särk* alasti ihul. Truu. Olen vaba võimaluste ruumis. Täidlases tühjuses. Konformismi maises haardes igatsen igatseda. Olla midagi veel. Olla eraldiseisev ja üksik. Olla kleit nagu lugu. Jutustav kihistus, mille vastandlikud detailid ja osad sulavad ühte erinevates õmblustes. Olla voolav laiali valgunud määratluses. Tahan proovida eirata…  Olla avali kättesaamatu oma seesmises paljususes. Hoomamatu, nagu rohkete viidetega tekst. Olla isegi mitte teadlik kõigist oma saladustest ja võimekusest. 

Brenda Purtsaku isikunäitus „Sisselõige“, annab ülevaate nii kunstniku viimase nelja aasta loometööst kui esitleb kahte uudisteost. Näitus on avatud Haapsalu linnagaleriis 3.10 kuni 27.10. Avamine toimub 2.10 kell 17.00. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital. Kunstnikud olid need, kes tõid anatoomia operatsioonisaalist välja. Kui arstid – hea pooltuhat aastat tagasi – inimkeha anatoomilist tõde lahkama asusid, oli kunstnik neile hädatarvilik kaaslane. Enamat kui abiline. Kunstnik oli see, kes suutis anatoomilise tegelikkuse tõlkida joonte, toonide ja värvide keelde. Teisisõnu, muuta anatoomiline tegelikkus pildiks. Klassikalise anatoomilise joonistuse kriteeriumiks on arusaadavus, loetavus, selgus ja lihtsus; väärtused mis tunduvad Brenda Purtsaku maalide ees aga teisejärgulised. Siin kohtume läbipõimunud ja soonelise lihaga, mis trotsib selget kujutamist. Mõnes mõttes kohtume anatoomia paratamatusega. Paratamatusega mitte mingisuguses keha ja vaimu vastandamise registris, vaid labaselt praktilises tões: Keha on protsess. Ning elus olemine on kestvussport.

05.10.2024 kell 15.00. Kumu 3. korruse uue näituse „Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid“ avaprogrammi raames toimub ringkäik näitusel, mida juhivad kunstnik Urmas Lüüs ja näituse kuraator Eero Epner. Näitus juhatab külastajaid läbi väljamõeldud tegelase härra N-i majamuuseumi, jutustades Lüüsi uute objektide ning muuseumide varaaitadest ammutatud tööde abiga kodanluse sünnist Eestis. Ekskursioonil avame näituse tagamaid, käsitleme kodanluse arengut Eestis 1920. ja 1930. aastatel ning avame näitusel eksponeeritud esemete tähendusi.

23 kunstniku kehaga seotud kaasaegseid teemasid mõtestav näitus „Keha“ galeriis Seek jõuab finišisse 30. septembril algusega kl 18. Viimase kuraatorituuri viib läbi Annika Haas koos kunstnikega eksponentide seast. Oma teoseid selgitavad Anita Kremm, Anna-Liisa Kree, Natalia Kondratenko, Anna-Maria Vaskovskaja, Mia Mia Felić ja Aasa Ruukel. Keha teema on tänapäeval mitmeti fookuses ja kohati plahvatusohtlik, tunginud jõuliselt poliitikute arsenali. Fotomuuseumi eesmärk pole olnud näitusega siiski poliitilist debatti käima tõmmata, kuid kindlasti arutleda kehaga seotud laias teemade ampluaas, mitte näidata pelgalt vormimänge. 23 kunstniku visuaalsed nägemused pakuvad intiimseid ja õrnu, selgitavaid ja uurivaid vaateid kehalistest kogemustest ja olukordadest kaasajas. Sündmusega sulgeb galerii Seek uksed talvehooajaks. Lõpusündmusel hõigatakse välja järgmise aasta näituse kunstnik. Keha teema-aasta jätkub Fotomuuseumis Raekoja 4/6, kus on endiselt võimalik külastada näitust „Sugu ja lugu“. Lisainfo: Galerii Seek Väike-Pääsukese 5, Tallinn

25.–29. septembrini Portos toimuv BEAST rahvusvaheline filmifestival toob kokku parimad filmid Kesk- ja Ida-Euroopast ning sel aastal on fookusriigiks Eesti.

Tallinna Jaani Kiriku galeriis 2.-28.10.2024 (sissepääs kiriku kõrvaluksest) Avamine kolmapäeval, 2. oktoobril kell 17.00  Marje Taska mitmetahuline sümbolistlik näitus on pühendatud tema sõbrale ja töökaaslasele, meie seast hiljuti lahkunud kuraatorile, ajakirjanikule ja galeristile Reet Varblasele. Avamise rituaalse osa läbiviimisel osalevad bariton Reinhold Rutks ja organist Maris Tammsalu.

Allee galerii 19. september–9. oktoober 2024 Rene Kari (sünd. 1950) näitus „Ahvatlev geomeetria“ esitleb eelkõige kunstniku uusi maale aastast 2024, kuid toob välja ka mõned varasemad teosed. Liites kokku geomeetrilise abstraktsionismi, erootilise maastikumaali ja sürrealismi kogemuse, on Rene Kari sünteesinud talle ainuomase modernistliku käekirja, mis muudab ta unikaalseks ka rahvusvahelises ulatuses.

Näitus avatud kuni 5. oktoober 2024  Eesti kunst 1990ndatel aastatel - lugusid ja tõlgendusi üksikutest näituseteostest lähemalt.  TÄNA FOOKUSES DeStudio ja Herkki-Erich Merila Kirjutab Eero Epner: Fotograafia tegi tähelepanu ja staatuse mõttes läbi vastupidise teekonna võrreldes maalikunstiga. 1980ndatel tegutsesid fotograafid kunstisaalidest väljaspool omaette klubides ning kunstina fotot ei aktsepteeritud. Ent 1990ndatel muutus kõik. Sellel oli palju põhjuseid, kuid peamiselt tuleb esile tõsta DeStudio (Herkki-Erich Merila ja Peeter Laurits) näituseid 1990ndate esimesel poolel. Suurte ja jõuliste töödega esiletõusnud DeStudio ei lähenenud enam kitsalt fotograafiale, vaid pildile kui säärasele ning ajastul, mil kõik oli pidevas muutumises, tõdesid nad, et tervikut enam ei ole. Sel põhjusel ehitasid nad oma töid üles sageli fragmentidest, nende teosed on justkui esmalt kildudeks pihustunud ja siis uues koosluses tagasi kokku kleebitud. Lõhenesid mitte ainult pildid, vaid ka identiteedid – DeStudio üks tuntumaid töid kujutab Merila ja Lauritsa autoportreed, ent tervikliku näo asemel näeme killustunud kollaažmina.