Breadcrumb
EKL 6. Aastanäitus
TEHNOBIA
03.06.–09.07.2006
Tallinna Kunstihoone
Kuraator ja kujundus Leonhard Lapin.
Osalesid: Viivi Aavik, Erik Alalooga, Peeter Allik, Jaan Elken, Infotankistid, Loit Jõekalda, Sandra Jõgeva, Erki Kasemets, Aivar Kurvits, Leonhard Lapin, Mare Mikoff, Nongrata, Mall Nukke, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Katrin & Peeter Pere, Mari Roosvalt, Jaak Saks, Meeland Sepp, Ilja Sundelevitś, Mari-Liis Tammi, Evi Tihemets, Andres Tolts, Taje Tross, Reiu Tüür, Aili Vahtrapuu, Urmas Viik, Valeri Vinogradov.
Viimaseil kümnendeil domineerinud süvaökoloogia idealiseerib vabu metsikuid ökosüsteeme, justkui püüdes evolutsiooni tagurpidi pöörata. Selline biotsentrism on kujunenud omamoodi vastandiks varem valitsenud antropotsentrismile, milles peeti evolutsiooni tipuks inimest.
Evolutsioon aga ei jõua iialgi tippu ega pöördu ka tagasi. Looduse areng ei hooli ei mineviku ega tuleviku olenditest. Uus tehnoloogia toetub inimestele, nagu nemad toetuvad taimedele ja loomadele. Meile on avanenud uus evolutsioonietapp, milles info on väljunud aminohappelisest hällist ja hakanud elama oma iseseisvat elu. Sellesse valdkonda kuuluvad näiteks keel, matemaatika, kunst, rituaal, religioon jmt.
Seda uut eluvormi nimetatakse tehnobiaks, mis toetub küll inimesele, ent me ei kontrolli enam seda protsessi, vaid oleme ainult üks osa uuest tervikust. Tehnobia on nüüd juba inimese organismi elama asunud.
Uue situatsiooni mõistmiseks saab inimesel olla vaid kooslus tehnoloogiaga, sest me ei suuda enam ilma tema süsteemideta ellu jääda. Praegune sümbiootiline arengufaas on aga väga ebastabiilne, riskantne sissetungivale tehnobiale ja ohtlik peremees-organismile – inimkonnale. Samas iseloomustab seda aga tohutu arengukiirus, võrreldes seniste bioloogiliste kooslustega. Mõelgem näiteks sellele, kui erinev oli meie maailm veel kakskümmend viis aastat tagasi!
Seepärast peab uues ökosüsteemis vaadata inimeste, loomade ja taimede kombel ka köögikombaine, autosid, arvuteid, elektrisüsteeme, matemaatilisi mudeleid, kunste ja kultuuri, usundeid ja poliitikat jne. jne. Männimets ja automootor on selles koosluses võrdväärsed! Kõik nad on eluvormid!
Näitusel analüüsivadki eesti kunstnikud subjektiivselt, sõltumata väljendus-vahenditest ja -viisist, east ning soost seda uut situatsiooni, milles on nii tagasivaateid minevikku kui ka tulevikuvisioone.
Leonhard Lapin
KURJA LILLED
17.08.–10.09.2006 Hobusepea ja Draakoni galerii
17.08.–04.09.2006 Hop galerii
Kuraator ja kujundus Elin Kard.
Osalesid: Merike Estna & Maksim Surin, Kristin Kalamees, Erki Kasemets, Agur Kruusing, Neeme Külm, Marco Laimre, Andres Lõo, Marko Mäetamm, Jüri Ojaver, Kaido Ole, Jaan Paavle, Raul Rajangu, Alvar Reisner, Ivi Rosin, Rait Rosin, Liina Siib, Mirja-Mari Smidt & Allan Tõnissoo, Killu Sukmit & Kadi Estland, Sirja-Liisa Vahtra & Kaarel Eelma.
See, et häda ja viletsus levitavad kurja lillede mõrkjat lõhna, ei üllata väidetavalt enam ammu kedagi. Tõuseb see siis kiiskavate kõrghoonete ontlikest aknaavadest, Kopli liinidelt, kesklinna mahajäetud majade põlenud tagatubadest või Lasnamäe magalatest, ei oma samuti erilist tähtsust. Et haiglaselt hallidel tänavatel kerjavad kurja lille lapsed, kelle eludel puudub õnnelik sissejuhatus, keskpaik ja lõpp ei lähe samuti korda. Mis sest, et kurja lillede kasvulavalt võrsuvad õied, kellel väline prevaleerib sisemise, kehaline vaimse ja loomalik inimliku ees, toitudes alatuse atmosfäärist ja moodustades määratu, umbrohuna vohava massi.
Sõnapaar kurja lilled ei eelda lähtumist ideaalidest, nende täitumisest ehk mittetäitumisest ja viimasest tingitud vältimatust spliinist. Segastel aegadel on alati abi otsitud naudingutest, mis petaks hetkeks kibestumise, masenduse ja pettumused ning tuimestaks koost lagunevat keha. Sestap pühendukski seekord kurja lilledest lihavaimale – naudingule, tavaannustest eeldatavate liialdusteni – rääkigu see siis naudingust rünnata, lõhkuda ja hävitada või siis vohavatest dekadentlikest, kehalistest ja ka keelatud naudingutest.
Elin Kard