Üritused

EKKMi näitusemaja muutub ajutiselt kunstiteoste hoidlaks, mida saab külastada vaid juhitud ekskursioonil   Reskriptitud EKKMi kogude külastused kestavad 4. maist kuni 16. maini   Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) 2021. aasta avaprojekti „Reskriptitud EKKMi kogude külastus“ raames muutub näitusemaja hoidlaks ning ringkäike EKKMi kunstikollektsiooni juhatab produktsiooniplatvorm Reskript (Maarin Mürk ja Henri Hütt).    EKKM on kunstiasutus, mis, võtnud omale muuseumi nime, tegeleb pidevalt ka selle nime taga asuva institutsiooni taas- ja ümbermõtestamisega. Nagu muuseumile kohane, omab EKKM kunstiteoste kogu, mis on olnud osa EKKMi tegevusest juba 2007.

Alates 4. maist on Viimsi Jaakobi Kirikus eksponeeritud tekstiilikunstnik Riste Laasbergi gobeläänide näitus „Kujutletud maastikud“. Kirik on avatud T-R kl 14.00-18.00. (Tuleb järgida siseruumides kehtivaid tervisekaitse reegleid). Näituse esitlus toimub 23. mail kl 12. Näitus jääb avatuks kuu lõpuni. Näitust kureeris Erkki Juhandi, kujundas Krista Virkus, korraldada aitas Kalle Laasberg. Fotol 2021. aastal valminud töö „Stroomi rand“, foto: Tarmo Tilsen.   Lisainfo: erkki.juhandi@eelk.ee; laasbergriste@gmail.com   Viimsi Püha Jaakobi Kirik Nurme tee 2, Pringi küla Viimsi vald, 74011 Harjumaa

14. mail avab Tartus Aparaaditehases asuv kaasaegse kunsti galerii Kogo maali- ja installatsioonikunstniku Kristi Kongi isikunäituse „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“. Näitus kõneleb kulgemisest, kohatajust ja mäletamisest, milles värvidel on keskne roll.   Kristi Kongi kirjutab: „Kui ma mõtlen värvidest ja nende päritolust, haakuvad nad minu jaoks tavaliselt kindlate kohtadega. Neid kohti olen harilikult kogenud teekonnal kusagile või kusagilt. Olen viimased aastad ringi liikudes kirjutanud üles värvide nimetusi. Olen avastanud, et niiviisi värvide kaudu kohakogemuste kirjeldamine ning hiljem nende värvide järgi kogetu meenutamine on kõige täpsem ja tõesem.“   Näitus „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“ hõlmab õlimaale lõuendil ja galeriiruumi laienevat maaliinstallatsiooni. Õlimaalid on valminud ajavahemikus 2020. aasta kevadest 2021. aasta kevadeni.

Pühendusega Salme Raunami 100. sünniaastapäevale.   Tänavu märtsis möödus 100 aastat Eesti metallikunsti suurkuju ja ERKI metallieriala professori Salme Raunami sünnist. Ta oli ka minu õpetaja ja hiljem hea kolleeg metallikateedris. Nõukogude ajal pidid kõik õppejõud tegema ka teadustööd. Tänu professor Raunami soovitusele hakkasingi tegelema merevaiguga ja aastatel 1979–1985 oli minu uurimisteemaks „Baltimaade merevaigust ja selle kasutamisest“. Nõukogude ajal merevaiku ei väärtustatud ning ka loodusesse suhtus ametlik võim hoolimatult, lagastavalt. Merevaiguga tegelemine on minu jaoks olnud nagu missioon, olen püüdnud anda merevaigule tagasi tema ajaloolist väärtust ja tähendust. Mind inspireeris Lennart Meri raamat „Hõbevalge“, kus kirjeldatakse, kuidas Rooma keiser Nero merevaiguihalus tekitas antiikmaailmas merevaiguhulluse – väikese merevaigust kujukese võis vahetada terve ja tugeva meesorja vastu. Kuni 10. sajandini olid kuld ja merevaik Euroopas ja Aasias võrdses hinnas.

Hiinas ja Jaapanis pole inimest, kes ei teaks midagi libarebastest. See vaimolend on nende kultuuride lahutamatu osa sama kindlalt, kui haldjad on seda Euroopa kultuuris.   Armastatud ja kardetud, kuri ja hea, võrgutav ja kättemaksuhimuline, armastav ja kaitsev, truu ja reeturlik, kiuslik ja õilis, eluaastaid tuhat ja üle selle. Kujumuutev vaimolend, kel võime ilmutada end meile jumalikult hurmava neiu, peenelt haritud õpetlase või tavalise metsarebase näol. Ta võib inimesest elumahlad välja imeda, heita ta surmasuhu ja minna siis uut ohvrit otsima. Võib aga saada ustavaks ja heaks vaimuks, kes kaitseb kurjade inimeste eest, pakub taevalikke rõõme ja kellega vestlus tiivustab vaimu. Taevarebasel on üheksa saba ja talle on kättesaadavad maailma sügavamad saladused, mis peituvad meheliku ja naiseliku alge vaheldumises.   Euroopas on libarebane siiski kaunis tundmatu nähtus ja kuulub enam haritud inimeste maailma.

Tartu Kunstimuuseumis on alates 15. maist avatud grupinäitus „Metsikud“. Näitus jääb avatuks 3. oktoobrini.   1990ndad tõid endaga kaasa ühiskondliku elu liberaliseerumise ja vabaturumajanduse, mis avaldas suurt mõju ka Eesti kultuuriruumile. Kunstnikud esitasid väljakutseid esteetilisele väljenduslaadile ning katsetasid kunsti piiridega. Kui üheksakümnendad olid noorusliku uljuse, energia  ja uute võimaluste aeg, siis nullindatel hakkas eelneva kümnendi hoogne metsikus vaikselt raugema ja suurem osa kunstiväljast professionaliseeruma. „Metsikud“ ei püüa anda ülevaadet tervest Eesti kunstielust üheksakümnendatel, vaid keskendub kindlatele kunstnikele ning toob vaatajate ette valiku teoseid Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi kogudest, mis on vahepealsetel kümnenditel tähelepanuta jäänud. Näitusel osalevatest kunstnikest ühed tegutsesid aktiivselt 1990ndate tormiliste kunstiuuenduste laineharjal.

Alates 5.05 kuni 27.05,  saab Haapsalu Linnagaleriis vaadata Johanna Mudisti näitust  „Juhuste Jumal”.   Jumala põhiline roll on määramatuse vähendamine, aidates inimestel leppida teadmatuse ja kaosega, mida igapäevaelu endas kannab. Suurt pilti otsides võib aga märkamata jääda, et see koosneb paljudest pisikestest killukestest, mis igapäevaelus juhuse nime kannavad. Johanna Mudisti maalid ja joonistused aitavad neile lõimedele argipäevakangas tähelepanu juhtida ning tõsta juhus Jumala rambivalgusesse. Maalikunst on olemuslikult samuti juhuste meelevallas. Pintslilöögi pehmuses peituv määramatus võib kunstniku kavatsustele uue suuna anda. Tööriistad ei ole siingi alati Looja tahte täidesaatjad, vaid vahel hoopis selle väärajad. Suureformaadiliste, pehmete kujutistega maalidele sekundeerivad seinu kirjavad miniatuurjoonistused nn tikutopsiseeriast.

Näitusega avab Eesti Maalikunstnike Liit oma galerii: Kadrioru Plaza Galerii Näitus on avatud 6. maist.   Eesti Maalikunstnike Liidu järjekorras kolmas pargi teemaline näitus „Park ja linn“ keskendub tänavu urbanistlikule rohelusele ehk inimkultuuri ja looduse ühisosale. Näitus koondab vaated pargile, kui  linnaruumi maastikuarhitektuursele ja metafüüsilisele koostekomponendile ning vaatleb linnaruumi, kui loodusesse tungivat ja selle suhtes näiliselt võõrast elementi. Park linnaruumi mängulise vastandina on kontrollitav vallutaja, mis ühtaegu nii  demonstreerib kui kustutab metsiku looduse hirmutavat üleolekut.

Lääne-Harju Kultuurikeskuse Klooga majas avaneb 3. mail 2021 Mirja-Mari Smidt' i ,s. 1977, värvi-, rõõmu- ja pihtimusterohke näitus „Hinge magus sädelus”. Mirja-Mari Smidt on Tallinna päritolu kunstnik, kelle eluliin on tugevalt seotud Treppoja ja Laulasmaaga.   Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat, kaitsnud magistrikraadi interdistsiplinaarsetes kunstides*(2002) ning töötanud nii õpetaja, tõlkija kui vabakutselise kunstnikuna. Nooruses ekraanikunstiga (22 vanasõna, Vöörifiguur, Nimeta, Töö jpt) silma paistnud kunstnik on aja möödudes süüvinud rohkem hingeteemadele ja identiteediotsingutele läbi erinevate loomevaldkondade. Ta on andnud tunde nii Eesti Kunstiakadeemias, Kunstimuuseumis kui Tallinna lasteaedades.   Mirja-Mari armastab kokku segada kokku eri maalitehnikaid, kollaazhi, graafikat ja joonistust.

Alates esmaspäevast on võimalik taas külastada EKL galeriisid. Vabaduse galeriis on avanemas Enn Põldroos näitus „Murdejooned“. Hobusepea galeriis jätkub Ann Pajuvälja ja Misa Asanuma ühisnäitus „Kevad ekspress“, Draakoni galeriis Raul Kelleri isiknäitus „Ideaalmaaillmad“ ja Hop galeriis Kärt Ojavee näitus „Episoodid 1,2,3 ja 8“.   EKL galeriides kehtib riigi poolt kehtestatud 25% ruumide täituvuse nõue ja siseruumides maski kandmise kohustus ning 2+2 nõue.   Enn Põldroos „Murdejooned“ Vabaduse galeriis. Väljapanek koosneb perioodil 2019–2021 valminud teostest, kus kunstnik on ühendanud maalikunsti digitaalse töötlusega. Näitusel mõtiskleb Enn Põldroos piirisituatsioonide tekkimisest inimeste sisemaailmas: „Mind on hakanud huvitama kujutluspilt, mille kohaselt iga mõte, toiming või seisukohavõtt sisaldab endas juba algusest peale vältimatult ka oma vastandit.