Breadcrumb
Pärnu Kunstinädala ideekavandite konkurss
11.02.2021
Nordic Baltic Art Center NOBA kuulutab välja Pärnu Kunstinädala ideekavandite konkursi. 17.-25. juulil 2021 toimuva ürituse kontseptsioon on alguse saanud Eesti Kunstnike Liidu korraldatud kunstinädalatest, mis toimusid erinevates linnades üle riigi ning mille traditsiooni taaselustamine sai NOBA juhtimisel alguse 2016. aastal Tallinn Art Week’i näol.
Kunstinädala kuraatoriteemaks on tänavu „Elulõng – aja absurd“. Ootame teemaga haakuvaid leidlikke ideid ja vaimukaid projekte erinevates meediumites alates visuaalkunstidest ja digitaalsest meediast kuni teatri ja tantsuni, mida eksponeerida suvepealinna vabas õhus.
· Pärnu kesklinn – objektid, skulptuurid, installatsioonid.
· Rannaala – performance’id ja happening’id (ka muud ideed on teretulnud!).
· Aknanäitused ja siseruumilahendused – maal, graafika ja teised meediumid, mida ei saa eksponeerida välitingimustes.
· Filmiprogramm – lühifilmid ja videopoeemid.
· Avatud stuudiod – Pärnu kunstnikud saavad lisada Kunstinädala programmi oma stuudio, pakkudes võimalust sellega tutvuda ja rääkida laiemale publikule oma töödest lähemalt. Kunstinädala programmis toimub galeriide jalgrattatuur 20. juulil ning Avatud Stuudio päev vastavalt kunstniku ettepanekule.
Palume saata oma ideekavandi kirjeldus, projekti pildimaterjal või visandid, eeldatav eelarve ning CV ja portfolio hiljemalt 10.03.2021 täites kodulehel olev vorm või saates need aadressil info@kunstinadal.ee, mis on ühtlasi lisainformatsiooni kontaktiks.
Kuraatoriteema
Pealkiri viitab meie tuntud sürrealisti Ilmar Malini näitusele Elulõng, mida kureeris tema poeg, Jaan Malin alias Luulur (1960). Jaan Malin on eesti luuletaja, kunstnik, kunstikuraator, esseist, toimetaja ja kirjastaja, kes on keskendunud sürrealistlikule loomele ja on 2021. aastal Pärnu Kunstinädala etenduskunstide kuraator.
„Elulõng kätkeb endas ühest küljest märki erinevate aegade vahelisest (looduslikust või kultuurilisest) seosest ning teisalt (vihjelist) üleskutset hoida elu. Esinemiste nurgakiviks võiks jääda sõna „elulõng“, mis kellelgi selle sõnaga seostub, jäägu iga looja enda otsustada.“
Jaan Malin
Vanarooma mütoloogiast tuntud saatusejumalannad, kes määravad inimese elulõnga saatuse ja surma, on indoeurooplaste seas üldiselt levinud. Näiteks kreeklased nimetasid saatusejumalannasid moiradeks, skandinaavlased nornideks ja baltlastel oli selle jaoks jumal Laima. Kui saatusejumalad on meie elu ette määranud, siis mis selle kõige mõte on?
Elu absurdsus tuleb hästi esile ka aja ja ruumi võrdlusel. Me oleme imepisikesed osakesed lõpmatus universumis, isegi globaalsel skaalal on meie elud vaid hetked, rääkimata kosmilisest skaalast. Isegi kui elaksime igavesti – siis kas absurdne elu elatuna 80 aastat oleks lõpmatult absurdne kestes terve igaviku?
Miks me terve elu õpime ja töötame selleks, et tasuda oma arveid, osta süüa, maksta eluaseme ja meelelahutuse eest, kui see kõik ei vii kuhugi? Kõik inimtegevuse juures on mineviku pidev kordamine ning lõppeb paratamatult surmaga.
Absurdism kui tõekspidamissüsteem sündis Teise Maailmasõja järgses Euroopas ning jagab ühiseid mõtteid ja teoreetilist pagasit eksistentsialismi ja nihilismiga. Filosoofias viitab "absurd" konfliktile, mis tuleneb inimese kalduvusest otsida elu olemuslikku väärtust ning võimetuses seda leida sihitus, kaootilises ja irratsionaalsus universumis. Søren Kierkegaardi ja Albert Camus leiavad, et üksikisikud peaksid omaks võtma inimeksistentsi absurdse seisundi, sest ainult seeläbi on võimalik saavutada suurim vabadus. Tunnistamata ühtegi religioosset ega muud moraalset piirangut ning mässates absurdi vastu, samas aga aktsepteerides selle paratamatust, võiks inimene leida rahulolu selle protsessi käigus loodud isikliku tähenduse kaudu.
Kas meie suudame inimelu absurdsuse omaks võtta?
Eesti kunstiteadlane Anu Allas kirjutab, kuidas sotsialismimaadesse jõudsid eksistentsialismi ilmingud ja absurdidraama 1960ndatel, leidsid siinse kultuurimaastikul elavat vastukaja ning põimusid tihedalt siinse varase tegevuskunstidega. Happeningide toetavaks keskkonnaks kujunesid ajakirja Noorus suvelaagrid Eesti randades, need olid otseselt inspireeritud looduskeskkonnast, tihti ka põimunud seltskondlike tegevustega või sekkumistega loomaks paremat elukeskkonda. Ajastu absurdsus omas tragikoomilisi mõõtmeid ning absurditeatrit ei pidanud ainult lavadelt otsima, kogu tolleaegne ühiskonnakorraldus oli ise aineseks.
Vaadates meie tänast olukorda maailmas ja üleüldist poliitilist kultuuri, võib tõdeda, et elu ja aja absurdsus on rabanud meid jalust hoopis globaalsemal määral kui seda ükski sõda on suutnud teha. Oleme oma senise ühiskondliku korraldusega jõudnud tupikusse. Kas Kierkegaardi ja Camus’ poolt pakutud elu kui absurdi aktsepteerimine pakuks meile vabaduse, mille läbi iga üksik indiviid suudab luua oma isiklikku tähendust maailmas ja maailmale? Vähemalt võiks maailma kui absurdi aktsepteerimine vabastada meid vihast, mis hetkel levib kulutulena.
Pärnu Kunstinädala raames toimuvate etteastetega, ruumiinstallatsioonide ja maakunstiteostega nii rannaalal kui linnaruumis soovime proovile panna elu absurdsust, sest vaid kunst on suurem kui elu.
Andra Orn, Pärnu Kunstinädal
