Hanna Husberg ja Agata Marzecova „Virmalistest geosfäärini“

Neljapäeval, 30. juunil 2022 kell 18.00 avavad Hanna Husberg ja Agata Marzecova nime all Towards Atmosperic Care Hobusepea galeriis loomeuurimusliku näituse „Virmalistest geosfäärini“. Näitus jääb avatuks 24. juulini 2022.

Kuidas me midagi kujutame? Mitte ainult kunstivaldkonda silmas pidades, vaid pigem teaduslikumas ja laiendatud kontekstis? Kuidas saavutada kokkulepe, 
mida nimetada virmalisteks ja mida mitte?

Näituse „Virmalistest geosfäärini“ autorid vaatlevad ajaloolise huvi kohalolu ja nähtavust atmosfäärilistes ilmingutes, fookusega virmalistel (lad. aurora borealis). Virmalised on olnud heaks abimaterjaliks nähtamatute protsesside ja Maad ümbritsevate sfääride (mida kutsutakse ka geosfääriks) lahtiseletamiseks ning on tajutavad vaid teaduse toel.

Selle asemel, et vaadelda atmosfäärilisi nähtusi lihtsalt eraldiseisvatena, keskendub käesolev installatsioon instrumentidele, ajaloolistele oludele, sündmustele ja ideedele, mis muudavad atmosfääriga seotud protsessid nähtavaks ning aitavad seeläbi kaasa uudsete atmosfääriga seotud kujutluste ja tunnetuste tekkimisele. Teaduslikult seletatakse virmaliste kui nähtuse tekkimist Maa magnetosfääri, ionosfääri (atmosfäärikiht, mis ulatub Maa pinnast 70 km kõrgusele) ja päikese osakeste omavaheliste jõudude kohtumisena. Virmalisi tekitavad ebakorrapärasused ionosfääris, mida tuntakse ka kosmoseilma nime all ning need mõjutavad ka raadio-, kommunikatsiooni- ja navigatsioonisüsteemide tööd. 

Päikese madala aktiivsuse tõttu oli keskaja perioodil väga vähe virmalisi. 1707. aastal, peale enam kui saja-aastast pausi, ilmutasid virmalised end uuesti, pakkudes erakordselt kaunist vaatepilti. Virmalisi oli näha nii Lõuna-Prantsusmaal kui ka Itaalias – laiuskraadidel, kus keegi varem polnud virmalisi kunagi varem näinud. Oli Valgustus-ajastu algus ning virmalised olid teadusloome tähelepanu keskpunktis. Samuti tõmbas see nähtusena tähelepanu arktilistele Fennoskandia aladele, mis viimase paari sajandi jooksul on muutunud üheks tähtsaimaks looduslikuks laboratooriumiks, kus viiakse läbi teadusuuringuid atmosfääri ja kogu geosfääri toimimisest. Seega on tegu kohaga, kus vormuvad globaalsed atmosfäärilised kujutlused. Praegu asub selles piirkonnas ionosfäärilise radarisüsteemi EISCAT infrastruktuur (Euroopa teine suurim uurimisprojekt Hadronite Põrguti järel), mis uurib nii ionosfääri kui ka virmalistega seotud nähtusi, vahendades signaale Sodankyläs, Kirunas, Tromsös ja Kilpisjärvis asuvate uurimisjaamade vahel. 

Tänu ionosfääriliste teaduste kontseptuaalsetele vahenditele (mille arendamisele muuhulgas ka EISCATi tüüpi asutused kaasa aitavad) ei ole planeet Maa enam pelgalt avakosmose tumedas vaakumis isoleeritud Sinine Marmorpall, vaid energeetiliselt ja materiaalselt kogu galaktilise keskkonnaga omavahel ühenduses olev planeet. Siiski pole selline planetaarne tundlikkus inimmeelte kaudu niisama lihtsalt vastuvõetav, kehastunud kogemus – see sõltub pigem tehnoteaduslikest infrastruktuuridest ja teadmistest, mis on võimalikud vaid läbi looduse seotuse teaduse, militariseerimise, kommertsialiseerimise ja andmetöötlusega. Selles valguses võib küsida, kuidas üldse mõtestatult käsitleda kujutatavat ent materiaalset sfääri tajutava ja kujutletava vahel, selle eest samas hoolt kandes? Sinna kuulub ka ilmaruum, mis hoolimata sellest, et seda on keeruline ette kujutada, on läbi imbunud satelliitidest ja muudest tehnoloogilistest ning keskkonnaga seotud protsessidest, mis mõjutavad meie elusid.

„Virmalistest geosfäärini“ käsitleb virmalisi kui kokkupuutepunkti kõrgemate atmosfäärikihtidega. Näitusel on autorid kombineerinud fotograafiat, ajaloolisi ning teaduslikke kujundeid, joonistusi, heli ja teksti. Kunstnikud on aluseks võtnud uurimisreiside ajal peetud vestlused teadlaste ja uurimistöö tegijatega ning lähtunud akadeemilistest ja ajaloolistest allikatest, nagu näiteks diagrammide mõju sellele, kuidas me tajume ääretuid, hoomamatuid ja samas nähtamatuid keskkondi. Teadusega seotud juurdunud arusaamad on alati ajalooliselt põhjendatud ning peaaegu alati osaliselt objektiivsed – ent see ei lihtsusta ega vähenda teadusliku tõendusmaterjali tähtsust, vaid hoopis loob võimaluse kaasamiseks. Seda rõhutavad käesoleva installatsiooni erinevad elemendid, mis toimivad fragmentaarse sõnastikuna – see omakorda pakub tõlgendamiseks erinevaid võtmeid, eeldamata hierarhilisi suhteid teadusliku, esteetilise, ajaloolise ja poliitilise vahel. 

Towards Atmospheric Care on koostööl põhinev pikaajaline loomeuurimus, mida teostavad Stockholmis elav visuaalkunstnik Hanna Husberg ja Tallinnas elav interdistsiplinaarne teadur Agata Marzecova. Nende uurimuse fookuses on õhk kui looduskultuuriline nähtus, mida autorid vaatlevad meedia, teaduse ja tehnoloogilise vahendatuse kaudu. Kasutades installatiivseid ja performatiivseid vahendeid lisaks kirjutamisele ja kriitilisele analüüsile, uurivad nad õhu ja atmosfääriga seotud esteetilisi, teaduslikke ja poliitilisi kokkupuutepunkte. Lisaks loomingulistele ja akadeemilistele tulemustele edendavad autorid ka interdistsiplinaarseid pedagoogilisi lähenemisi (nt ühine õpetamine Eesti Kunstiakadeemias ja koostööl põhinevad töötoad Heavens Field Notes, 2019; Fantasies of Seamless Interoperability, 2021; How to care for air? Mõttelabor, 2022). Husbergi ja Marzecova koostööprojektil on olnud mitmeid toetajaid, sh. Technosphere Campus (HKW Berlin, 2016), The Seed Box (Mistra-Formas Collaboratory, 2017), the Bernadotte Fellowship (Rootsi Kuninglik Kaunide Kunstide Akadeemia, 2019–2010), Kone Foundation (2020–2022) ja mitmed residentuurid.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kone Foundation.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS. 

Lisainfo:
Hobusepea galerii
Tel: +372 56 451 591
      +372 52 85 324
      +372 6 276 777
E-post: galerii@eaa.ee
Hobusepea 2, Tallinn 10133
http://galerii.eaa.ee/hobusepea
K‒E 12.00‒18.00