In memoriam Mare Vichmann

18. I 1956–1. VII 2022

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, keraamik Mare Vichmann.

Mare Vichmann (a-ni 1977 Miltop) sündis Rakveres, lõpetas 1982. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi keraamikuna. Seejärel töötas ta aastatel 1982–1983 kunstiõpetajana Tallinna 55. Keskkoolis, edasi juba 1984–1996 ARSi portselanimaali ateljees portselanimaalijana ning autoritiraaži kunstnikuna. 1996. aastast jätkas Vichmann vabakunstnikuna ning samal aastal võeti ta ka Eesti Keraamikute Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks.

Vichmann on loomingus kasutanud peamiselt kivinõusavi ja portselani ning öelnud naljaga pooleks, et talle meeldib valmistada tahulisi vaase, mille üldnimetuseks on „et vaatame, mis välja tuleb“. Lisaks kõnetas teda figuuridega kruuside valmistamine. Tema kavandatud omailmelised tassid ning vaasid on aastaid olnud väga menukad.
Vichmanni süda kuulus ka portselanile, mille maalimisele lisaks tegi ta julgeid tarbevorme. Viimastest tõusevad esile õrnad kondiportselandist tehtud vaasid „Talv“ (1998–2000). Lisaks õpetas ta portselanimaali Eesti Kunstiakadeemias, samuti juhendas mitmel pool keraamika ja portselanimaali kursuseid. 

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse kuuluvat ARSi perioodist pärit 1980. aastate romantilist, kergelt juugendist ja art décost tõukunud laadi esindab pikalt toodetud vaasidesari „Teokarp“ (1983). Samuti on muuseumis väga imposantne putkevarrest tuletatud vaaside perekond „Putked“ (1985), mis toodangusse kahjuks ei jõudnudki. Portselanmaali meisterlikkust demonstreerivad pidulikud, otsekui jääkristalle meenutava motiivistikuga ning kuldjoonega särama pandud komplekt „Jõulud“ (1992) ning violetsete ning hallikate tilkade hoogsa reakesega „Piisad“ (1991). Samuti on Vichmanni töid ostnud Läti väliskunsti muuseum.

Kolleegid kirjeldavad Mare Vichmanni kui ääretult heatahtlikku, abivalmis kaaslast, kes hoolimata raskest haigusest oli alati positiivne ja rõõmsameelne. Teda saatis suur kultuuri-, loodus- ja idamaade huvi. Lisaks armastas ta tantsida ning tundis rõõmu muusikast, nautides eriti džässi ja maailmamuusikat. Nii pole ime, et isiknäitusel „Saviaeg“ Rakvere Galeriis (2006) eksponeeriski ta erinevate objektide seas vaimukaid pillide moodi vaase. Seevastu 1980. aastate lõpu murrangu ajal valminud põlenud tukke meenutavad vormid „Olla või mitte olla” seostusid teadlikuks eesti kultuuri hävitamiseks peetud Viitna kõrtsi tulekahjuga.

Vichmannil on olnud teisigi isiknäituseid, samuti on ta on osalenud rahvusvahelistel näitustel ja sümpoosionidel nii Eestis kui ka kaugemal. Laiemat publikut on kõnetanud ka mitmesugused rühmanäitused, viimastest võiks mainida Rakvere Galerii kevadist aktinäitust „KevAKT“ (2010), Tartu Kunstimuuseumis toimunud „Suur vaas“ (2012) või Pärnu Uue Kunsti Muuseumis toimunud vaibakunstnike ja keraamikute ühist väljapanekut „Kohtumispaik: Pärnu” (2016).

Keraamiku loome varju ei jäänud ka perekond tütre ning kolme kalli lapselapsega. 
Vichmanni helgust jäävad meenutama kolleegid Eestist ja Lätist ning tema loomingu austajad.

Mare Vichmanni ärasaatmine toimub Metsakalmistu kabelis reedel, 8.07.2022 kell 14.  Pärgi ja suuri kimpe palume mitte tuua.

Eesti Kunstnike Liit
Eesti Keraamikute Liit
Eesti Kultuuriministeerium