In memoriam Aino Lehis

29. VIII 1928–14. VII 2024

Lahkunud on Aino Lehis, meie nahakunsti särav sabatäht, Eesti Kunstnike Liidu auliige ja Eesti Nahakunstnike Liidu auliige.

Aino Lehis sündis 29. augustil 1928 Tallinnas. Ta õppis aastatel 1936–1942 Hiiu algkoolis ja 1942–1947 Tallinna 10. Keskkoolis. 1947. aastal asus ta õppima Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, mille lõpetas aastal 1953 nahkehistöö erialal. 1950. aastatel tegi Lehis kaastööd Kunstitoodete Kombinaadi ARS nahkehistöö ateljeele. Aastatel 1953–1959 oli Nõmme Pioneeride Maja kunstiringi juht ning 1961–1993 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud ja 1968. aastast alates dotsent. Näitustel osales Aino Lehis 1953. aastast nii Eestis kui ka välismaal (USA, Jaapan, Brasiilia, Soome, Suurbritannia, Läti, Rootsi, Venemaa). Ta esimene isiknäitus toimus 1978. aastal koos Ellinor Piipuuga. Aino Lehis oli Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 1956 ja auliige 2018. aastast. 2009. aastast oli ta Eesti Nahakunstnike Liidu auliige ja 2019. aastal määras Nahakunstnike Liit talle Frölich Preisi nimelise auhinna 70-aastase rikkaliku loometöö ja tähelepanuväärse panuse eest Eesti nahakunsti edendamisel.

Aino Lehis oli ikka pisut kõrval- või eraldiseisev nahakunstnike ja -õppejõudude väärikas reas. Olles töötanud kolmkümmend kolm aastat kompositsiooniõppejõuna kunstiinstituudis, ei muutunud ta kunagi koormavalt soliidseks, vaid püsis pigem tütarlapselikult libliklik, vähest keelav, paljut soosiv ja tagant õhutav, justkui väljaspool nõukogulikku realismi. Ka edaspidises või koolivälises kunstielus – alati kohal, aga ei kunagi esirinnas, ikka uudishimulik, soojades toonides nagu tema taiesedki. Sõbralik ja vaikse heleda häälega, otsiv ja ekslev või jalutlev-meelisklev, elult inspiratsiooni kui kuldset nestet ammutav.                                     

Tema köidete ja külalisraamatute nahavoolijoon on tundlik ja mitmekesine, vaba vähimastki robustsusest, meenutades otsivat pliiatsijoonistust ja olles üldmuljelt ennekõike küpse-tooniline, maaliline ja akvarellilikult läbipaistev. Aga Aino Lehis polnud kinni vaid kaanekujundustes. Niisama vabalt lenneldes sündisid ka suured ja mõjusad segatehnikas dekoratiivsed nahast kotid ja väiksemad, üllatava kujundikeelega pildid, kus näiteks saarte rahvariiete valgest voldiktanust on välja kasvanud hoopis poiss punase kuu taustal. Aino Lehis ütles kord, et naha juures on teda kõige rohkem huvitanud võimaluste proovimine. Nahatöid komponeerides ja hiljem materjalis teostades olnud tal sageli tunne „nagu keegi lükkaks kõrvalt“.

Aino Lehis püsis kõrge eani elule ja seiklustele avatud. Seni, kuni jalg kandis, külastas ta väsimatult sümfooniakontserte ja oma põlises Nõmme kodus ei väsinud ta rõõmustamast külaliste üle, keda tema võluv isiksus aina ligi tõmbas. Meie lahkumiskurbuses on suureks lohutuseks tema loominguline pärand ja ta ikka üllatuste aldis hele hääl meie mälestustes.

Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

Aino Lehise ärasaatmine toimub neljapäeval, 18. juulil kell 13 tavandisaalis Valdeku 113.

Eesti Kunstnike Liit
Eesti Nahakunstnike Liit
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Eesti Kultuuriministeerium

Foto: Erakogu