Intervjuu Muhu Kunstitalu külaliskunstnikuga Apl315

1. juunist kuni 31. juulini viibis EKL Muhu Kunstitalus külaliskunstnikuna Ukrainast pärit Apl315.

Ligikaudu 80 kandidaadi hulgast välja valitud autor pidas vastu residentuuri askeetlikele elutingimustele ja tänavusele erakordselt suvekaugele ilmastikule. 2025. aasta kandideerimisprotsess külaliskunstniku leidmiseks tõi esile valusalt vahetu pildi tänasest Ukrainast ning tuletas meelde kultuurikoostöö projektide sageli eksistentsiaalset vajalikkust.

Kandideerimisprotsess, mille eelduseks oli leida 2025. aasta suveks üks külaliskunstnik, pakkus valusalt vahetu pildi tänasest Ukrainast ning tuletas meelde kultuurikoostöö projektide sageli eksistentsiaalset vajalikkust.

Apl315 on kunstnik, kes on loobunud oma pärisnimest ja näost avalikus ruumis, elades ja töötades eksiilis, olles Odessast koos perega lahkunud. Käimasoleva sõja tingimustes muutub küsimus „miks?“ liiga enesestmõistetavaks, et seda esitada — või liiga keeruliseks, et sellele vastata. Intervjueerija asetab end mõtteliselt Ukrainast pärit meeskunstniku positsiooni. Kuid ehk oleksid küsimuste küsimine ja dialoog vabaduse ja kultuuri taastootmise tarvilikuks lähtekohaks..

Muld kui tekst

Teadustaustaga autorina oli Apl315 Muhusse tuleku aluseks teadlik valik: soov sattuda ajalooliste kihistuste poolest rikkasse keskkonda ning seejuures maapiirkonda, eemale inimhulkadest ja ülekultiveeritud keskkondadest. Viljelemaks teaduslikul metoodikal põhinevat loometööd ja uurimaks lokaalset kaasaega konstrueerivat genoteksti.

Eesti kultuuriruumis leiab suurimat kaitset maamuld, sageli muda — pinnas, kuhu aja jooksul mattub kõik: töö, asjad, looming, inimene. Julia Kristeva kirjeldab abjektsust kui tõrjutut, ent mille olemasolu on identiteedi seisukohalt hädavajalik: kõik, mis on mulda pandud, kukkunud või peidetud, saab osaks sakraliseeritud kihistusest, millele osutatakse au ja mille väljatoomine muutub sümboolseks teoks. Juhuslike kaevetööde käigus avaldub uurijale järk järgult kõik see väärtuslik või jube, millele on antud kõrgendatud eeltähendus ning mis väljatooduna ja puhastatuna moodustab teatud genoteksti meist endist, sellistena nagu meid kunagi tulevikus nähakse; loob tausta millega meid täna seostatakse. Kunstnik toob pimedusest ja pinnasest valguse kätte faktipõhise tegelikkuse, algtekstid mis poeetiliselt presenteerituna, kui üksikud katkendlikud häälutused, hakkavad genereerima sümboolset korda.

Järgneva intervjuu käigus annab autor kiire ülevaate oma loomingust, meetoditest ja taustsüsteemist:

Tiiu Rebane (T.R.) Kas saaksite end lühidalt Eesti publikule tutvustada?

APL315: Minu nimi on Apl315 ja olen Ukraina kunstnik Odessast. Olen õppinud entomoloogiat (putukateadust) Odessa Riiklikus Ülikoolis ning minu teaduslik taust mõjutab tugevalt minu lähenemist vaatlemisele, materjalide kasutamisele ja detailide käsitlusele kunstis. Alustasin oma
teekonda rahvusvahelises grafitimaailmas, mis arenes loomulikult edasi post-grafitiks ja interdistsiplinaarseks kunstiks. Tänapäeval ühendab minu looming kunstilise uurimistöö ajalooliste artefaktide, meediainstallatsioonide ja objektidega, käsitledes mälestuste, kaotuse ja ajalooliste paralleelide teemasid — eriti seoses Ukraina ja Balkani piirkonnaga. Oma töö kaudu püüan peegeldada mineviku ja oleviku põimumist ning luua dialooge, mis seovad ajaloo tänapäevase eluga.

T.R. : Kuidas avastasite enda jaks Muhu Kunstiresidentuuri ja miks valisite just selle koha oma sellesuviseks töökohaks?

APL315: Leidsin selle avatud konkursi sotsiaalmeedia lehtedelt, kus jagatakse kunstnikele suunatud võimalusi. Viimasel ajal on spetsiaalselt Ukraina kunstnikele mõeldud konkursse väga harva, seega otsustasin kandideerida.

Minu uurimistöö on pikka aega keskendunud Ida-Euroopale ja Balkanile, uurides antiikseid ja postantiikseid kultuure nagu Rooma, Kreeka, Illüüria ja keldid ning nendevahelisi suhteid kuni keskajani. Põhjapoolsete kultuurikihtide uurimine on minu jaoks täiesti uus kogemus. Ma ei ole kunagi varem töötanud Balti piirkonna ega selle artefaktidega, mistõttu oli Muhu uurimine eriti põnev väljakutse.

esti – ja eriti Muhu saar – ei olnud juhuslik valik. Saarel on ainulaadne ajalugu, mis on seotud muistsete hõimudega, nagu näiteks kanged viikingiaegsed kaitsjad osiliased, samuti soome-ugri rahvaste ja kuralaste pärandiga. Selle isoleeritud keskkond, mis on rikas ajalooliste jälgede poolest, võimaldab mul süvitsi uurida, kuidas need mineviku kihistused kõlavad tänapäevaga, ning integreerida see arusaam oma loomingusse.

T.R.: Teil on teaduslik taust. Kuidas huvi kunsti vastu alguse sai ning mis inspireeris teid pühenduma kunstilisele tegevusele?

APL315: Minu kunstilisi meetodeid kujundab suuresti minu teaduslik haridus. Entomoloogia (putukateaduse) õppimine õpetas mind süsteemselt vaatlema, materjale koguma ja analüüsima — neid oskusi rakendan ka artefaktide, kirjutiste ja ajalooliste maastikukihtide uurimisel. Uurin hoolikalt objekte ja paiku, dokumenteerin üksikasju ning salvestan leide, et mõista nende konteksti võimalikult põhjalikult.
2000 aastate algusest alates tegelesin lisaks putukate kogumisele ka grafitiga. Need kaks huvi arenesid paralleelselt ning mõjutasid minu arusaama visuaalsest keelest ja avalikust ruumist. Hiljem, pärast ülikooli lõpetamist, kohtusin ühel grafitifestivalil inimesega “ kaasaegse kunsti maailmast”. Ta soovitas mul katsetada uusi kunstilisi tööviise — kasutada erinevaid materjale, meediume ja eneseväljendusvorme. Sellest sai alguspunkt minu üleminekule laiema ja eksperimentaalsema kunstiloomingu suunas.

Kunst võimaldab mul minna kaugemale rangetest teaduslikest protseduuridest ja katsetada vormi, visuaalse tõlgenduse ja jutustamisega. Minu looming tasakaalustab uurimistööd, dokumenteerimist ja kunstilist väljendust: teaduslik lähenemine tagab täpsuse ja kontekstuaalse sügavuse, samas kui loomingulisus võimaldab edasi anda emotsioone, ajalugu ja kultuurilist tähendust nendele objektidele, millega töötan.

T.R.: Kuidas kirjeldaksite oma töömeetodeid, kas need peegeldavad teie teaduslikku tausta?

APL315: Minu töö põhineb suuresti otsesel suhtlusel ruumi ja ajaloolise kontekstiga. Valin paiku, kus on võimalik minevikku tajuda, uurin maastikke, kogun visuaalseid ja materiaalseid tõendeid ning analüüsin neid kohapeal. Kunagi ei tea ette, mida võib avastada — see üllatusmoment hoiab mind erksana ja motiveerib jätkama uute territooriumide ja kultuurikihtide avastamist.

See protsess on pigem intuitiivne uurimine kui range teadusliku metoodika järgimine. Otsin ajalugu detailidest, kihtidest ja objektidest, mis jutustavad lugusid minevikust. Nii peegeldab minu kunstipraktika küll teaduslikku uudishimu ja faktitäpsuse taotlust, kuid annab mulle samal ajal vabaduse luua visuaalseid ja kontseptuaalseid tõlgendusi, mis ühendavad uurimist ja kunsti.

T.R.: Kuidas suhestute kunstiväljaga? Kas teete koostööd galeristide, erialaliitude või rahvusvaheliste kunstiasutustega? Milliseid professionaalseid võrgustikke — formaalseid või mitteformaalseid — te eelistate?

APL315: Alates 2006. aastast olen tegutsenud nüüdiskunsti valdkonnas, tehes koostööd galeriide, muuseumide ja kultuuriasutustega ning jätkates samal ajal ka oma tänavasekkumisi, mida praktiseerin siiani. Ma ei ole kunagi liitunud ühegi formaalse liiduga ning eelistan töötada
iseseisvalt, tehes otsest koostööd kuraatorite ja galeristidega.

Aja jooksul olen loonud professionaalse võrgustiku Ukraina ja rahvusvaheliste kolleegidega, kellega suhtlen regulaarselt. Siiski on minu töö põhifookus jätkuvalt minu isiklikel projektidel ja uurimistööl. See iseseisvus võimaldab mul säilitada ainulaadse lähenemise ja paindlikkuse, ühendades uurimismeetodid kunstilise tõlgendusega. Samal ajal väärtustan ja toetan ka mitteametlikke professionaalseid sidemeid rahvusvahelises kunstikogukonnas.

T.R.: Milline on teie positsioon kunsti ühisväljal ning kas Ukrainal on oma kunstnikke vaja?

APL315: Tänapäeval on minu kunstnikupositsioon tihedalt seotud käimasolevate ajalooliste ja sotsiaalsete protsessidega. Minu töö uurib mälu, kaotust ja ajaloolisi paralleele, võimaldades mul mõtiskleda oleviku, selle väljakutsete ja kriiside üle. Eksistentsiaalsest vaatenurgast on minu jaoks oluline dokumenteerida, säilitada ja tõlgendada ajalugu — eriti sõja ajal, mil kultuuri- ja ajalooobjektid ning kollektiivne mälu on ohus.

Ukraina kunstnikud mängivad olulist rolli kultuuri-saadikutena. Me jagame oma riiki, selle ajalugu ja kultuuri rahvusvahelise publikuga, edendades dialoogi ja võideldes desinformatsiooni vastu. See roll on eriti oluline olukorras, kus Vene okupandid ei pea sõda üksnes Ukraina kodanike, vaid ka Ukraina kultuuri vastu: hävitades kultuuripärandit, kustutades rahvuslikke identiteete, tappes traditsioonide kandjaid ja surudes agressiooni ning repressioonide kaudu peale niinimetatud „Vene kultuuri“. See pealesurutud „kultuur“ toob kaasa surma, hävingut ja kannatusi — just sellise ajaloolise vägivalla vastu peame kaitsma ja säilitama oma kultuurilist
identiteeti.

Minu looming ühendab isiklikku kogemust ja kollektiivset mälu, näidates, et kunst ei ole üksnes visuaalne eneseväljendusvahend, vaid ka tööriist ajaloo ja kultuuri säilitamiseks ning rahvusvahelise dialoogi ja vastupanu vahend infosõjas.

T.R.: Ukraina kultuur ja sõda — kuidas kirjeldaksite praegust kultuurielu olukorda Ukrainas? Millist tulevikku näete Ukraina nüüdiskunstil ja kunstnikel, kes töötavad kujunenud tingimustes?

APL315: Venemaa on juba muistsetest aegadest — alates Moskva tsaaririigist ja Vene impeeriumist — ajanud Ukraina alade ja rahva suhtes agressiivset poliitikat. Konfliktid kasakatega ja sunniviisilised ümberasustamised toimusid juba 17.–18. sajandil. 19.–20. sajandil,
sealhulgas nõukogude perioodil, toimusid ulatuslikud repressioonid, kultuuri ja keele süsteemne mahasurumine ning 1932–1933. aastate holodomor nõudis miljoneid inimelusid.

Kriisiajal sünnivad sageli olulised saavutused, mida kannustab vajadus ellujäämise ja kohanemise järele. Alates 2014. aastast, kui algas Venemaa-Ukraina sõda, on Ukrainas tekkinud arvukalt edukaid algatusi väike- ja keskmise suurusega ettevõtluses. Alates 2022. aastast on koos Ukraina kultuuri klassikaliste esindajatega esile kerkinud uus põlvkond kunstnikke ja kultuuritegijaid, kes loovad maailmatasemel teoseid ja esindavad Ukrainat rahvusvahelisel areenil. Nagu varasemadki sõjad Venemaaga, on ka see sõda genotsiidse iseloomuga. Vene agressioon hävitab meie parimaid inimesi — neid, kes oleksid võinud aidata luua kaasaegset, iseseisvat ja kultuurselt küpset Ukrainat. Kaotused on tohutud. Seetõttu peame säilitama ja arendama oma kultuuripärandit, toetama nüüdiskunsti ja osalema aktiivselt rahvusvahelistes protsessides. Ainult koostöös rahvusvahelise kogukonnaga suudame agressioonile vastu seista ja vähendada selliste tragöödiate kordumise ohtu.

Tänapäeval mängivad Ukraina kultuuritegelased võtmerolli kultuurisaadikutena nii kodumaal kui ka välismaal. Me jagame oma maa ajalugu, kultuuri ja kaasaegset ühiskonda, edendame rahvusvahelist dialoogi ja võitleme desinformatsiooni vastu. Kunst talletab tegelikke sündmusi ja säilitab mälu, vastandudes Vene imperialistide võltsitud ajaloole. Kunsti keeles tugevdab Ukraina rahvusvahelist arusaama sellest, et Vene okupantide pealesurutud „vennasrahvaste“ müüt on toonud kaasa põlvkondadeüleseid tragöödiaid.

Usun, et Ukraina nüüdiskunst mitte ainult ei peegelda riigi ees seisvaid väljakutseid ja tragöödiaid, vaid loob ka maailmatasemel  konkurentsivõimelisi teoseid, tugevdades Ukraina kohalolu rahvusvahelisel kultuuriväljal. Vaatamata tohututele raskustele jätkavad kunstnikud arenemist, uute vormide uurimist ning identiteedi ja kultuuripärandi säilitamist. Nende töö koos rahvusvahelise toetusega on võtmetähtsusega agressioonile vastu seismisel ja riigi ülesehitamisel.

T.R.: Koos mõttekaaslastega olete loonud kunstiresidentuuri Itaalias. Rääkige palun lähemalt — kuidas see idee sündis, kes on selle taga ning millised on teie ühised eesmärgid selle paiga jaoks?

APL315: Idee luua residentuur Itaalias kasvas loomulikult välja meie pikaajalisest tegevusest BIRUCHIY ’ s — Ukraina vanimas nüüdiskunsti residentuuris. 2006. aastal Byriuchyi saarel asutatud BIRUCHIY oli platvorm katsetamiseks, kollektiivseks loomeks ja rahvusvaheliseks koostööks. Pärast 2022. aasta Venemaa sissetungi põhjustatud ümberasumist muutus BIRUCHIY rändavaks projektiks, liikudes mööda Euroopat ja Põhja-Ameerikat ning tehes koostööd kunstnike ja institutsioonidega üle kogu maailma.

Aastal 2025 avasime uue peatüki Cortemilias, Põhja-Itaalias, rajades püsiva baasi, mis võimaldab jätkata BIRUCHIY vaimu — eksperimenteerimist ja koostööd. Koos oma kolleegidega soovime pakkuda kunstnikele ateljeesid ja näitusepindu, kus nad saaksid arendada ja esitleda oma projekte, edendada rahvusvahelisi koostöösuhteid ning kõnetada publikut kollektiivsete kunstiliste sekkumiste kaudu, mis reageerivad kiireloomulistele sotsiaalsetele ja poliitilistele küsimustele.

T.R.: Teie arvates — mis on kunstiresidentuuride roll tänapäeval? Miks on teie loodud residentuur teile ja teie kaastöötajatele oluline?

APL315: Tänapäeval toimivad kunstiresidentuurid dünaamiliste platvormidena katsetamiseks, kogemuste vahetamiseks ja koostööks, pakkudes kunstnikele aega, ruumi ja ressursse oma loometegevuse arendamiseks. Need soodustavad dialoogi, professionaalsete võrgustike loomist ja suhtlust eriilmeliste publikute ning kogukondadega, toetades loovkogukondade liikuvust ja vastupanuvõimet, eriti sotsiaalsete ja poliitiliste kriiside ajal.

Meie jaoks on Itaalia BIRUCHIY residentuur eriti oluline, kuna see muudab rändprojekti kogemused ja väljakutsed püsivaks platvormiks. See võimaldab meie meeskonnal ja koostööpartneritel jätkata rahvusvaheliste kunstisidemete arendamist, toetada nii Ukraina kui ka globaalse nüüdiskunsti arengut ning luua projekte, mis käsitlevad kiireloomulisi teemasid nagu sunniviisiline ränne, sõjaline vägivald ja kultuuriline solidaarsus. Residentuur kehastab meie pühendumust kollektiivsele loomingule ja rõhutab koostöötransformatiivset potentsiaali.

T.R.: Lõpetuseks — kas teil on tekkinud meile küsimusi? Küsimusi residentuurile, Eesti kunstnikele, poliitikutele, ametnikele, loomadele jne ?

APL315: Ainus, mida sooviksin lisada, on minu siiras tänu Eesti rahvale, institutsioonidele ja kultuurikogukonnale Ukraina toetamise eest nendel rasketel aegadel. Teie solidaarsus ja toetus on Ukraina kunstnike jaoks äärmiselt olulised ning tugevdavad oluliselt kultuuridialoogi meie riikide vahel.

Eriline tänu kuulub Muhu residentuuri meeskonnale ja muidugi Lumile, samojeedile, kes loob residentuuris ainulaadse atmosfääri.

Apl315. Cortemilia 25.08.2025

***

Muhus valminud teostest:

Miinikollane on uus graafiliste tööde sari, mis valmis 2025. aasta juunis – juulis Eesti Kunstnike Liidu Muhu kunstitalus (EAA MUHU ART RESIDENCY) Nõmmkülas, väikeses kalurikülas Muhu saarel, Eestis.

Sarja nimi tähendab „miinikollane“ ning on seotud 1917. aasta sündmustega. Muhu rannikul asuvas Mooni väinas toimusid toona ägedad lahingud Vene ja Saksa laevastike vahel. Lahingute käigus said mitmed laevad, sealhulgas miinidega laetud sõjalaevad, kannatada või uppusid. Kohalikud elanikud kogusid vrakkidest metalli, töötlesid selle pigmendiks ning kasutasid saadud värvi traditsiooniliste Muhu seelikute värvimiseks. See ainulaadne kollane toon — miinikollane — kujunes aja jooksul saare ja selle ajaloolise mälu sümboliks.

Suur tänu kogu residentuuri meeskonnale!

Tiiu Rebane, Karl-Kristjan Nagel ja muidugi Lumi!

Apl315 on LOORE külaliskunstnik EKL Muhu A.I Kunstitalus. Residentuuri toetab Nordic Culture Point (täiendav toetus Ukraina kunstnikele, Nordic-Baltic Mobility Programme for Culture).

Kõik Muhus leitu ja valminud tööd jäävad Eestisse ning tulevad järgmisele eksponeerimisel 2026 aasta juulis, ARS Projektiruumi korraldataval LOORE Ukraina projekti kajastaval ülevaatenäitsel.

Eesti Kunstnike Liit www.eaa.ee
Muhu Kunstitalu www.ai-res.org
LOORE www.loore.ee
Nordic Culture Point www.nkk.org

Küsitles: Tiiu Rebane
08.-09.2025

Tiiu Rebane (1970) on EKL Muhu Kunstitalu projektijuht (alates 2014); Eesti Maalikunstnike Liidu juhatuse esimees ja Kadrioru Galerii asutajaliige. Omandanud kunstikõrghariduse Eesti Kunstiakadeemias (Maal, ; Kunstiteadus ja visuaalkultuuri uuringud).