Breadcrumb
EKL AULIIKMED 2021
06.01.2022
Eesti Kunstnike Liidu volikogu 21.12.2021 koosolekul valiti salajase hääletuse teel volikogu liikmete poolt esitatud kandidaatide hulgast Eesti Kunstnike Liidu uuteks auliikmeteks Riho Kuld, Mariina Mälk, Merike Männi, Rait Prääts, Enn Tegova, Aili Vahtrapuu.
Eesti Kunstnike Liidu auliikme nimetuse võib liidu põhikirjast lähtuvalt Volikogu omistada Eesti kunsti ja liidu ees erilisi teeneid omavatele füüsilistele isikutele.
Eesti Kunstnike Liidu auliikme nimetuse võib liidu põhikirjast lähtuvalt Volikogu omistada Eesti kunsti ja liidu ees erilisi teeneid omavatele füüsilistele isikutele.
Skulptor Riho Kuld (1936) lõpetas 1962. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi skulptuuri erialal. Aastatel 1962–1967 töötas Kuld kunstiinstituudis skulptuuri õppejõuna, seejärel on töötanud vabakutselise kunstnikuna. Riho Kuld on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1967. aastast. Kuld on mitmete märgiliste mälestusmärkide ja monumentaalteoste (kaas)autoriks – Tehumardi obelisk (1967), Raadiomaja „Raadiotuvi“ (1975), „Energeetika“ (1980) Balti Soojuselektrijaamas Narvas, „Linnud“ (1966) Kurtna linnukasvatusjaamas jpt. Riho Kuld on osalenud paljudel näitustel Euroopas, USA-s ning alates 1973. aastast rahvusvahelistel skulptuurisümpoosionidel ja ka lumeskulptuuri võistlustel. Riho Kuld on ka 7 kordne Eesti meister sõudmises, tema sõudmistreenerid olid Erich Seiler ja Jüri Kurul. Võitis 1958. aastal Nõukogude Liidu meistrivõistlustel paarisaerulisel kahepaadil pronksmedali ja spordiühingu Spartak üleliidulistel meistrivõistlustel hõbemedali. Kuld on olnud Spordipropaganda Föderatsiooni presiidiumi liige.
Mariina Mälk (1949) on kauaaegne ETV toimetaja ja produtsent, kes on telekarjääri jooksul teinud palju filme ja saateid, sealhulgas töötanud ETV programmi peatoimetajana. Mariina Mälk pälvis auliikme staatuse Eesti kunsti pikaajalise ja väärilise tutvustamise eest televisioonis. Mariina Mälk töötas 49 aastat Eesti Televisioonis kultuuritoimetajana. Dotsent Leo Soonpää sarja „Ars Longa“ ja „Kodulinna“ saadetega 1970. aastatel alanud huvi kunstiajaloo vastu kulmineerus 1990. aastate saatesarjades „Eesti nüüdiskunst“ ja „Noorte kunstikassett“ ning on läbi paljude persooni- ja teemasaadete ulatunud kuni „Opini“. Mariina Mälk on alati hea seisnud selle eest, et Eesti kunst televisioonis väärilise kajastuse pälviks, Mälk on delikaatsel ja hoolival moel alati kunsti armastanud ja püüdnud seda tutvustada ning talletada niipalju kui võimalik.
Tekstiilikunstnik Merike Männi (1936) õppis aastatel 1954–1955 Tartu Kunstikoolis ja aastatel 1955–1961 Eesti Kunstiinstituudis tekstiilikunsti erialal. Pärast kõrgkooli lõpetamist töötas ta aastatel 1961–1965 individuaalõmblusvabrikus Lembitu ja 1965–1968 Punases Koidus. Aastatel 1968–1978 oli vabakutseline kunstnik, 1978–1998 töötas Eesti Kunstiinstituudi tekstiilikateedris (alates 1993 dotsent). Merike Männi on olnud loominguliselt aktiivne juba kuuskümmend aastat ja on Eesti Tekstiilikunstnike Liidu ning Eesti Kunstnike Liidu liige. Ta on osalenud arvukatel grupinäitustel Eestis ja väljaspool, korraldanud isiknäitusi ning tema teosed kuuluvad muuseumide kogudesse ning on eksponeeritud avalikus ruumis. Suureformaadilistest gobeläänidest on oluline osa Tallinna temaatikaga vaipadel (näiteks Tallinna volikogu saali vapivaip, Tallinna Linnavalitsuse vapivaip, Glehni lossi seinavaip), sel aastal telliti temalt vaibakavand Pariisi Eesti saatkonnale.
Klaasikunstnik Rait Prääts (1952) on kunstihariduse omandanud aastatel 1970–1975 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ja on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1984. aastast. Ta on töötanud Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna ja dotsendina, ajakirja Horisont kunstilise toimetajana ning aastatel 1983─1989 kunstikombinaadis ARS. Ta on mitmete erinevates tehnikates valminud monumentaalteoste ning paljude ühiskondlikult kriitilisi küsimusi esitavate skulpturaalsete objektide autor. Rait Prääts osaleb näitusetegevuses alates 1975. aastast ja on koos abikaasa Sirje Eelmaga korraldanud aastatel 1995–2008 festivali Kunstisuvi. Rait Prääts on edukalt esinenud rahvusvahelistel näitustel, tema klaasskulptuurid olid Kumu kunstimuuseumi kingituseks kuninganna Elisabet II-le 2006. aastal ning Eesti presidendi kingituseks Gruusia presidendile aastal 2007. Rait Prääts on tuntud ka vitraažikunstnikuna ning Eesti esindushoonete ja katedraalide meistrina. Aastaid viljeldud autoritehnikas klaasobjektid on hübriid klaasimaalist, vitraažikunstist ja skulptuurist.
Maalikunstnik Enn Tegova (1946) lõpetas 1965. aastal Tartu 2. Keskkooli, aastatel 1965–1972 õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias loomakasvatust. Kunstiõpinguid alustas Enn Tegova 1963. aastal Tartu Ülikooli kunstikabinetis Kaljo Põllu juhendamisel, seejärel jätkas õpinguid Tartu Kunstikoolis, mille lõpetas aastal 1978. Aastal 2008 lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli maali ja maalingute restaureerimise erialal. Aastatel 1976–1978 oli ta Kunstnike Liidu Tartu osakonna konsultant, 1978–2004 Tartu Lastekunstikooli direktor. Enn Tegova on alates 1987. aastast Tartu Kunstiühingu (Kunstiühing Pallas) ja alates 1992. aastast Eesti Kunstnike Liidu ning Tartu Kunstnike Liidu liige. Aastatel 1968–1972 kuulus Enn Tegova legendaarsesse Tartu kunstirühmitusse Visarid ja on ka üks selle asutajaid, samuti on ta rühmituse Para 89 liige. 2012. aastal pälvis kunstnik Ado Vabbe nimelise stipendiumi, tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes, samuti erakogudes Eestis, Soomes ja Saksamaal.
Skulptor, graafik ja kauaaegne kunstipedagoog Aili Vahtrapuu (1950) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri eriala. Ta on jätkanud magistriõpinguid Pariisi VII Ülikoolis ning kaitsnud doktorikraadi Paris I Pantheon Sorbonne Ülikoolis. Vahtrapuul on olnud arvukaid isiknäitusi, ta on osalenud paljudel grupinäitustel ning loomeprojektides nii Eestis kui välismaal. Teda võiks iseloomustada kui katsetajat ja otsivat vaimu, kes on lisaks skulptuuridele ja graafikale teinud ka mitmeid heli-, valgus- ning veeinstallatsioone. Vahtrapuu tuntumad avaliku ruumi tööd on Eduard Tubina monument Tartus, August Maramaa skulptuur Viljandis ning installatiivne skulptuur „Linnud“ Lasnamäe polikliiniku ees. Vahtrapuu on töötanud õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias ning Tallinna Ülikoolis. Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, sealhulgas 2006. aastal Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ja 2018. aastal „Ela ja sära“ stipendiumi.
