EKL 101 Estonia kontserdisaalis

Viimased kuud on liidule olnud erakordsed ja ajaloolise tähtsusega. Detsembris võttis liidu volikogu juhatuse ettepanekul vastu otsuse taastada ajalooline järjepidevus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühinguga ning eile kogunes Estonia kontserdisaali liidu erakorraline Suurkogu, et viia tehtud otsus ka liidu põhikirja. 

Eilne päev oli mitmel moel eriline – lisaks olulise otsuse kinnitamisele oli kohale tulnud liidu liikmete arv senistest üldkogudest suurim. Sama suur oli ka üldkogule kogunenute üksmeel, et oluline otsus peab saama kinnitatud põhikirjas. 

Oli suur rõõm näha ka üldkogule järgnenud sünnipäeva vastuvõtul sadu õnnelikke ja ühtehoidvaid inimesi. Tänud veelkord Vabariigi presidendile Alar Karisele, kultuuriminister Piret Hartmanile, kolleegidele ja partneritele. Suur-suur tänu Riigiarhiivile ja advokaadibüroo Sorainenile meiega koos pika ja keeruka teekonna läbimise eest järjepidevuse taastamisel!

Tänud eilse suurepärase õhtu eest liidu pühendunud meeskonnale ja Estonia kontserdisaali meeskonnale, Fee cateringile, Märten Metsaviirule ja Veiko Tubinale, Artkoorile ja ansambel Lonitseerale! Tänud Eero Epnerile, Kultuuriministeeriumile ja Eesti Rahvusringhäälingu arhiivile NO99 Kunstikooli salvestuste taasesitamise võimalikuks tegemise eest!

Suured-suured tänud veelkord kõigile kes tulid ja olid ning ka neile, kes mõtetes meiega olid!

Foto autor on Meeli Küttim.

 

Liidu presidendi Elin Kardi kõne Estonia kontserdisaalis 19.03.2023:

 

Lugupeetud Vabariigi President, hea minister, kolleegid ja partnerid,

kallid kunstnike liidu liikmed,

mul on suur rõõm teid kõiki tervitada Eesti Kunstnike Liidu 101. sünnipäeval! 

 

Kuna täna on meiega ka neid, kelles võib eemalseisjatena liidu ootamatu vananemine küsimusi tekitada, siis peatuksingi kõigepealt põgusalt sellel. 

Eesti Kunstnike Liidu volikogu võttis juhatuse ettepanekul 19. detsembril 2022 vastu otsuse tunnustada õiguslikku järjepidevust 14. märtsil 1922. aastal registreeritud Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu ja Eesti Kunstnike Liidu vahel. Sellest tulenevalt määratleme liidu asutamisajana 14. märtsi 1922. Nüüdsest siis ka ametlikult, mitte ainult suusõnalise pärimuse tasandil nagu seni.

Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing asutati Tallinnas Eesti kutselisi kunstnikke ühendava keskorganisatsioonina. Esimesed sammud Peterburis kunsti õppinud eesti soost kunstnike ühendamiseks tegid Noor-Eesti rühmitus Tartus ning Kunsti Selts Tallinnas. 

Aastatel 1912–1922 korraldati aktiivsemate kunstnike eestvedamisel mitmeid näitusi, kuid üha teravamaks osutus vajadus organiseeruda. Keskühingust kujuneski järgnenud aastatel suurim Eesti kunstnikke ühendav ja riigi poolt partnerina tunnustatud kunstnike organisatsioon. Kuni algas Teine maailmasõda.

Keskühing likvideeriti 1940. aasta riigipöörde järel. 4. jaanuaril 1943 asutati Nõukogude valitsuse korraldusel Jaroslavlis (tagalasse koondatud kunstnike poolt) Eesti Nõukogude Kunstnike Liit. Seda nime kandis liit 1957. aastani, mil nimetati ümber ENSV Kunstnike Liiduks. Eesti Kunstnike Liiduna tegutseti edasi alates 1990. aastast, ent õiguslik seos algse keskühinguga jäi esialgu ennistamata.

Miks tegime seda alles nüüd? Pärast Eesti taasiseseisvumist taastasid mitmed loomeliidud sõja ja sellele järgnenud okupatsioonide põhjusel tekkinud katkestuse järel ajaloolise järjepidevuse. Taasloodud riik oli noor ja kärsitu, seaduste loomine alles käis ja paljud protsessid olid kiiremad ja ehk isegi lihtsamad kui praegu. 

Miks ei teinud sellist otsust kunstnike liit juba toona, ei saa me ilmselt kunagi teada. Need, kes teadsid, on kas meie seast lahkunud või eelistavad vaikida. Katse järjepidevuse taastamiseks tehti küll 2003. aastal, mil peeti pidulikke kõnesid ja avati näituseid, kuid jäeti tegemata see kõige olulisem – vajalikud otsused. Otsused, mis oleksid kaotanud katkestuse ajalõimes ja toonud kaasa leevenduse paljude inimeste aastakümneid kestnud ootusele.

Aastal 2019 alguse saanud uus taastamisprotsess takerdus pandeemia tekitatud tardumusse. Inimesed, nende toimetulek ja keerulises olukorras aitamine ning ka liidu põhitegevuste jätkamine meid kõiki tabanud koroonakriisis olid sel hetkel esmatähtsad. Ajalugu võis veel hetke oodata. 

Aga nüüd enam mitte: täna ja siin saan öelda, et oleme ühe ootuse täitnud. Sajandi selgroog on murtud – ja võiks ju nentida, et edasi saab minna vaid paremaks. Kuid ei saa. Sest meie ootused ja lootused, küll pisut teiselaadsed, veel kestavad. Meie tänane rõõm on kui üürike naeratus läbi pisarate. 

Selle nädala alguses esitles juhtimiskonsultatsiooni ettevõtte Civitta Eesti Kultuuriministeeriumi tellimusel läbi viidud uuringut „Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine“. Loomevaldkonnas igapäevaselt tegutsejale ei saa uuringu tulemustes väljatoodu olla üllatuseks, ega olegi. Professionaalseid loovisikuid ning nende toimetulekut käsitlevatest uuringutest on aga just see värske uuring kõige põhjalikum. Ja seeläbi ka halastamatum. 

Uuringu autorid nimetavad loovisikute toimetuleku, sissetulekute ja sotsiaalsete garantiide olukorda õigustatult "nurjatuks probleemiks", millele üldjuhul lahendusi leida ei ole lihtne, sest puuduvad kerged ja kiired võimalused osapoolte vahelisteks kokkulepeteks. Kuid uuringu autorid ütlevad välja ka sõnumi, mille eest on tulnud viimastel aastatel poliitikuid korduvalt hoiatada – praeguse olukorra jätkudes meie kultuur hääbub. 

Viimaste kuude jooksul erinevate erakondade liikmetega suheldes olen loovisikute keerulist olukorda tutvustades liigagi sageli tajunud üleolekut ja patroneerivat hoiakut või ka halvavat ükskõiksust…, aga samas ka aktiivset kaasamõtlemise tahet ja hoolivust. Eesti kultuuri säilimine, edasine areng ja loovisikute toimetulek on aga samal ajal hooliva ühiskonna alus ning oluline osa meie inimeste eneseteadvusest ja seega kaudsemalt ka julgeolekust. 

Kuid kuidas säilitada eneseväärikus suurte murede sõnastamisel ja nende lakkamatul meelde tuletamisel? Kuidas panna meie poolt valituid kandma endas riigimehelikkust? 

Kuidas taas meelde tuletada, et ilma kultuuri, ajaloo ja hariduseta ei ole ühel hetkel enam meid ega ka meie vabadust? 

43 aastat tagasi, 28. oktoobril 1980, avaldas 40 siinset kultuuriinimest ja haritlast ühe avaliku kirja. Ajad ja asjaolud on vahepealsete aastakümnete jooksul küll õnneks muutunud, aga toonase "40-mne kirja" peamine põhjus – mure eesti kultuuri ja keele säilimise pärast –, on jäänud paraku samaks. Head loomeliitude juhid, kes te täna olete siia tulnud – meie olukord on halb, meie inimesed on hädas. On aeg. 

Algaval nädalal jõuab koalitsioonileppe läbirääkimiste lauale kultuur. Head poliitikud, kes te täna meiega siin olete – kodanikena me kõik teame, et meie riigi prioriteediks on praegusel hetkel mõistetavatel põhjustel julgeolek ja meie jätkuv vabadus. 

Kuid vabadusega kaasneb ka vastutus. Vastutus enda ja teiste eest. Me vajame juba täna õiglasemat ja paremini suunatud kultuuri- ja sotsiaalpoliitikat. Me vajame loojatele töörahu ja turvatunnet. Me vajame kultuuri väärtustamist ja senisest suuremat usaldust riigi poolt, mille kultuuri me kanname ja hoiame. 

Omariiklus on protsess, milles me kõik oleme võrdselt osalised. Vabaduse ja iseseisvuse vundamendiks on aga tugev kultuur. Ja meil ei ole enam aega oodata.

Ma tänan teid.