Vabariigi President kutsus viie suurema loomeliidu esindajad Kadriorgu

Vabariigi President kutsus viie suurema loomeliidu esindajad Kadriorgu, et kuulda nende mõtteid ja tunnetusi kultuurivaldkonna hetkeolukorrast. Ettevalmistavalt palus president ka kirjalikult vastuseid järgnevatele küsimustele:

1) Kuidas Teie meelest praegust kultuuripoliitikat võiks kujundada, arvestades riigi rahalist keerulist olukorda, aga ka vajadust kultuuri hoida ja arendada?
2) Millisena näete loomeliitude rolli täna? Milline see võiks olla ja kuidas seda saavutada?

Kohtumise ettevalmistuse üheks osaks kujuneks ka hiljutisel loominguliste protestide töötoas sündinud mõtte elluviimine ning khaki-rohelised pusad kirjaga „KULTUURITAHE“ läksidki käiku. Nähes tervitades sellist väikest aktsiooni, palus president endale ka ühte sellist – saab tehtud. 

Allpool EKLi presidendi Maarin Ektermanni saadetud vastused küsimustele: 

„Kultuur loob sidusust. See on essentsiaalne osa kõigil ühiskondliku hoone tasanditel, mitte ornament, mida asetada pidulikult külge kõige lõpus ning mille keerulistel aegadel võib üldse ära jätta kui liigse luksuse. Eriti just keerulistel ja ebakindlatel aegadel tuleks kultuuripoliitikat kujundada mitte ainult Kultuuriministeeriumis, vaid kõigis riigivalitsemise kabinettides ja istungitel. Kultuuri ja riigikaitset ei tohiks vastandada, sest kultuur on riigikaitse oluline osa. Võib öelda, et paljuski loob just kultuur kaitsetahte – inimese identiteet, tema „mina“ ja „meie“ kujuneb ju läbi lugude, mäletamise, oma elukogemuste mõtestamise kogukonna taustal ning seda protsessi teeb inimene kultuuri kaudu.
 
Meil oleks vaja fundamentaalset hoiaku nihet kultuuri suhtes poliitikute ja meedia poolt – et see ei oleks alati kõige tähtsusetum portfell koalitsiooniläbirääkimistel, viimane sabas lohiseja, tüütu ja pretensioonikas valdkond, kus kogu aeg kähmletakse. Kuid hetkel on (kultuuri)poliitilise tahtega mitmes mõttes ikaldus, selle puudumise taha on jäänud mh rulluva sotsiaalmaksu kehtestamine, LLS istub nõutult Kultuurikomisjoni laual, vabakutselised ning regionaalsed kultuuritöötajad on õiglaste tasude debatist täiesti välja kukkunud ning maagilist eraraha puudutust kultuurile küll ihaletakse, aga näiteks maksusoodustustest ei olda valmis rääkima. Nende asjade pidev edasilükkumine ühelt poolt ning teiselt poolt Kultuuriministeeriumi hüplik tegutsemine on kaasa toonud valdkonna laiapõhjalise meelepaha. Kuid see ei ole maandunud kultuuri toetavalt, vaid pigem vastupidi – nagu ütles Sirje Helme selle kohta oma hiljutises pikas kultuur.erri ID intervjuus: kultuurist on saanud justkui peksupoiss, et „kõigil on raske ja siis teie ka veel“.
 
Kas kultuuri on liiga palju? Selle kohta ütles Helme tabavalt samas intervjuus: kultuur ei ole mitte sündmus, vaid protsess. See ajab oma juuri ja siirdeid palju kaugemale kui üks konkreetne, intensiivne kohtumise hetk teosega. Ning väikese rahvana jääb kultuur (nagu ilmselt ka sotsiaal- ja haridusvaldkond) alati toimuma teatud turutõrke tingimustes – külastajanumbrid ja mõju majandusele on loomulikult oluline kokku arvutada, aga see üksi ei too kaasa seda fundamentaalset äratundmist, seda hoiaku nihet, et kultuur ei ole midagi eraldiseisvat. Kultuur kasvatab kultuuri, nii et ehk kultuuriranits ka vähem-priviligeeritud täiskasvanutele? Kunstnikud koolidesse? Jne.
 
Loomeliitudel on nendel ärevatel aegadel oluline roll nii iga valdkonna sisse- kui ühiselt ka väljapoole. Oma liikmetele pakuvad liidud küünarnukitunnet, kogukonda, mida kaasaegses fragmenteerunud ühiskonnas on vaja üha rohkem. Need on ühiskondliku koe minimudelid – kuidas meie ise toetame üksteist elukaare erinevates punktides, kuidas me loome üksteisele võimalusi, mitte ei loobi kaikaid kodaratesse jne. Samas on liitudel oluline roll võimendada loovisikute häält, nii ühiskonnas üldiselt kui poliitikakujundamise protsessides. Loomeliidud peaks nägema laiemat pilti kui iga nende liige eraldi ning seadma oma sõnumeid vastavalt, et nügida eelmainitud hoiakute muutumist.
 
Mulle tundub, et antud hetkel võiksid loomeliidud rohkem koonduda, rohkem ajada ühist asja – juba oma lühikese kogemusega näen, kuidas initsiatiivid algavad ja raugevad väga kiiresti. Osalt seetõttu, et loomeliitude juhid on loovisikud, kes rööprähklevad oma erialase töö ja juhi rolli vahel. Osalt ilmselt hetkel ka seetõttu, et kultuuripoliitika tahet ja tahtmatust adresseerivad häälekalt juba kultuuriinstitutsioonid. Loomeliitudel tuleb välja mõelda, milline on see hääl, mis sellest lainest veel puudu on ning kuidas seda kuuldavale tuua, tekkima peaks ühine pikk huvikaitse strateegia.“

Fotod: Arno Mikkor