Liisi Eelmaa isiknäitus „Loon, mida näen – ABRAKADABRA“

Alates kolmapäevast, 12. juunist on Draakoni galeriis avatud Liisi Eelmaa isiknäitus „Loon, mida näen – ABRAKADABRA“. Näitus jääb avatuks kuni 6. juulini 2024.

Liisi Eelmaa: „ Palav pärastlõuna, natuke liiga umbne, stuudiot kütab kolmest aknast ere kevadpäike. Ärksana hoiab tugev kohv ja ergutav maik. Laual on kuhi erinevaid esemeid: on loetud ja veel lugemata raamatud, saiapuru, näritud õunasüda, kahvel, tass, kolm aastat kasutatud märkmik, paberid, visandid, pliiatsid, salvrätikud, kõlarid, mõned pliiatsid, pintsetid, tuubides värvid, purgid, kreeka pähkli õli, klaasist uhmer, erinevad looduslikud mineraalpigmendid. Pigment – aine, lihtsalt aine, mateeria. Temast võib saada veel ükskõik milline ese ja olemus. Eriti mõnus on seda teada, kui käsi sügavale pakki pista, nii et käsi justkui upub kollase värvi jahusse.

See jahu võiks saada vaimuks. Tolmav puru krigiseb vaikselt kreeka pähkli õliga uhmri ja kaasi vahel. Muutudes sujuvalt kreemjaks massiks, et võtta hiljem ette veel suurem transformatsioon. Kui esemed pole hingestatud, on nad lihtsalt asjad. Nagu prügi laual.

Aine võiks saada vaimuks, selleks peab mateeriale andma hinge. Aine hingestamine on nagu alkeemiku töö, kes näeb, kasutab ja suunab teadvuse jõuga energiat ja mateeriat ning mõistab nende ühtsust. Kas mina ka muutun koos pigmendiga, transformeerun? Kas polegi inimese karma sündida, saada siis aineks ning seejärel aastatega järkjärgult läheneda oma tõelise olemusele, vaimule. Aga kus need vaimud siis on, kes on jätnud mateeria?

Pühapaigad looduses, hiied, kivid, puud – hingestatud loodus. Kohad, mis on seotud elavate ja surnute kokkukuuluvusega, sest mateeria ja vaim on saanud üheks. Ka vaimses sfääris võib olla pühapaik, nagu siin ainelises maailmas kivide sillerdav peegeldus veepinnal. Vaimne pühapaik, mida näed korduvalt unes ja mis on tõelisem kui ükski teine ruum. Esmalt peab selle sfääris looma, et see peegelduks läbi kõigi nende elementide. Läbi hiite, kivide, puude, niitude, seinte, elektripistikute, põrandate, laudade, värvide ning läbi pintsli ja käe.“

Liisi Eelmaa (1982) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseõppe ja interdistsiplinaarsete kunstide magistriõppe. Eelmaa töötab vabakutselise kunstnikuna, tema tegevusvaldkond hõlmab maalikunsti, stsenograafiat ja filmidele keskkondade ja kostüümide loomist. Eelmaa on olnud filmide „Kohtumõistja“ (2013) ja „Ema“ (2016) kunstnik. Aastal 2017 tunnustati teda Sadolini (Akzo Nobel) kunstipreemiaga.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.