Saaremaa Kunstistuudio Galerii
Näituse avamisele järgneb maalimise töötuba.
NELI NURKA JA KANNUD
Vahel, täitsa juhuslikult maalid seda, mis esimesena pähe tuleb. Seekord tulid ruudud ja nende maalitud ruutude imelik/imeline perspektiiv.
* Ruuduline maailm või äkki ristkülikute maailm või koguni rombide maailm?
Ruute on hea värvida: ühel ruudul on ikka neli serva ja neli nurka. Ruudud võivad maali pinna samahästi lihtsamaks teha kui ka just otse vastupidi, muuta liiga aktiivseks… ja muidugi saab siis lõputult katsetada värvidega aina üle maalides ja mõne ilusa nelinurga hoopis kaotada.
Mulle, maalijale tundub, et igas ruudus on oma väikene maailm ja üks ruut ei sega teist, või vastupidi just koos teiste ruutudega tekib tervik.
Ruudud annavad mingi oma sõltumatu perspektiivi. Nad viivad kuhugi kui vaataja silm seda soovib või kuhu, aga pintseldaja soovib vaataja silma viia.
Ruudud loovad rütmi ja lõpuks ruudud ongi rütm. Muidugi on lõpp- kokkuvõttes tegemist ikka ja ainult värviga. Värv käivitab maalijat. Kutsungi vaatajat kaasa mõtlema ja tundma seda imelikku ruumi, mille ruudud loovad.
* Natuke kannudest, et miks kannud? Nad lihtsalt meeldivad mulle! Osalt ka sellepärast, et nad on salapärased, keegi ei tea mis nende sees on, kui üldse on.
…et mul on umbes 15 aastat olnud ateljee ARS-i majas , kus keraamika tegemistest on olnud raske mööda minna. Sellest siis olen seda maailma oma näpuga puudutanud.
Kõik see loomine, maalimine või suure kannu potikedral valmiskeerutamine, on kooskõlas hingega. Kõik mis sinus on, see jääb - vähemalt nii kauaks kui kunstnik midagi ümber ei otsusta.
Erinevalt keraamikast on maalimisega muidugi lihtne ümber otsustada – pind üle värvida või kohendada, värvipindu näpuga mudida… Võib ka kõik selle tegemata jätta, need poolikud pinnad on vahel põnevamadki.
Keraamikas lummab ennekõike see maailm, kuidas ilmetutest glasuuridest tekkivad värvid! Millist kuumust ja millist distsipliini see kõik nõuab - tunnetada seda, kuidas mingist hetkest sa enam midagi mõjutada ei saa…
* CV asemel
Ma olen sündinud (1961) maalijaks ja maalijana olen ka lõpetanud ERKI, praeguse EKA.
Meie kooliaeg (1982-1988) oli kaasajaga võrreldes väga lihtne. Me ei pidanud jagama end mitme tegevuse ja eriala vahel. Kõik oli paigas: hommikuti joonistasime peale lõunat maalisime.
Meie kursusel vedas ka selliste õpetajatega, nagu Tiit Pääsuke, Enn Põldroos ja Ando Keskküla. Joonistamist õpetasid Aleksander Suuman, Alex Kütt ja paljud teised väga head kunstnikud.
Meid õpetati maalima ja ka oma käelistest oskustest lugu pidama. Vähe sellest - meid lausa manitseti liigsete lugude otsimiste eest. Maali keel oli ja on valgus ja värv. Vähemalt me elasime sellise teadmisega. Siiski mulle tundub, et lugu on ühes maalis alati, iseasi kas seal on üks lugu või mitu lugu. Mõned lood sünnivad alles vaataja ja maali vahel.
Olen suurema osa oma elust olnud vabakutseline maalija Kümmekond aastat siiski ka tööl käinud reklaamikujundajana.
Selge on, et distsiplineerimiseks on vajalik teatud rutiin. Viimase kaheksa aasta rutiin minule on igahommikune rabas uitamine, kaaslaseks minu koer Atabuk, pärastlõunal töö koduateljees. Hommikused uitamised rabamaastikul, igal aastaajal jõhvikamaitseid kogedes ja soo võrratut hingust hingates. Hetked, meeleolud - need jõuavad lõuendile ja suurtele savivormidele hiljem ateljees tööd tehes.
Oluliseks pean varaseid maale oma perekonnast (koer ja laps) ja siis pikk periood kui maalisin eesti jazzmuusikuid… sellest ajast on palju portreeliselt tuntavaid maale muusikutest.
Ja siis viimane periood kui olen juba saviga tegelema hakanud. Oluline personaalnäitus oli Kadriorus Kastellaani majas 2019 sügisel: Naine ja tema kann.
Viimane näitus oli selle aasta alguses Metropol galeriis, kus eksponeerisin vabaõhu maale Kreekast, kolme suurt maali Samose saarelt.
Tekst: Piret Rohusaar
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Lisainfo: Anne Tootmaa
Saaremaa Kunstistuudio
info@kunstistuudio.ee
Tel: 5116740
www.kunstistuudio.ee