Breadcrumb
In memoriam Tõnu Virve
07.10.2019
18. VI 1946 – 1. X 2019
Tõnu Virve (sünd. 18. juunil 1946 Rõuges, Võrumaal – surn. 1. oktoobril 2019, Tallinnas) lahkus ootamatult, lühikese raske haiguse tagajärjel. Kogu tema loominguliselt rikas, pulbitsevate ideede poolest külluslik kunstnikuelu mahub vaevaga kolme loomeliidu poolt kaetud tegevuste areaali, Virve oli kahe loomeliidu – Eesti Teatriliidu ja Eesti Kinoliidu liige, ning pikaajaline koostööpartner Eesti Kunstnike Liidule.
Igast valdkonnast on tal eesti kultuurilukku läinud saavutused, mis ka aastakümnete tagant tuhmumise märke ei näita. Viimastel aastakümnetel pigem režissöörina, teatri- ja filmikunstniku ning produtsendina tuntud Tõnu Virve alustas 1970. aastatel sotsiaalselt terava hüperrealistliku maalijana – kõik tema sel perioodil maalitud maalid kuulvad Eesti hüperrealismi kullafondi. Õppinud Tartu Kunstikoolis maali- ja teatridekoratsiooni erialal (juhendajad Alfred Kongo ja Lola Liivat-Makarova) ning lõpetanud 1974. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi maalikateedri, teatridekoratsiooni erialal – andis traditsiooniline maalikoolitus talle kindlustunde, mis võimaldas peale lõpetamist koolis õpitule selg pöörata ehk teisisõnu isikliku loomingulise eneseteostusega järsult uuel rajal edasi minna. Virve mõistukõneline, kontekstide poolest mitmekihiline ja allegooriline „Eesti naine“ oli omas ajas sedavõrd radikaalne maaliuuendus, nii kontseptuaalses kui tehnilises mõttes, milliseks laiem kunstiüldsus veel valmis polnud. Virve stiilitaju oli teatrisuunal ettevalmistuse tõttu äärmiselt laia ampluaaga, võimalik et Virve suhtlemine Tartu uuendusliku kunstirühmituse „Visarid“ liidrite, kunstnik Kaljo Põllu ja kunstiteadlase Jaak Olepiga, võimaldab kunstiajaloolastel nüüd indekseerida Tõnu Virve stiilipuhta hüperrealismi ilmumist Eesti kunsti praktiliselt sünkroonsena Läänemaailma arengutega? Kui Virve tähtteos „Eesti naine“ kriipis rahvuslikku nostalgiat „Mareti“-aegse heimat-kultuuri ja sotsialistlikult kõliseva Nõukogude Eesti rahvarõivalembuse vormis, siis nüüdseks kadunud maal „Naine lapsega“ (mis oli maalitud nõukogude laiatarbe-ajakirja „Ogonjok“ kaanepildi järgi) kujutas nõukogudeaegse sünnitusmaja konveieris vastsündinute kaalumist tavalisel kauplusekaalul.
Juba Tartus õppimise ajal osales Tõnu Virve Vanemuises Evald Hermaküla stuudios, paralleelselt õpingutega ERKIs töötas Virve aastatel 1970–1975 juba Eesti Televisiooni mittekoosseisulise lavastuskunstnikuna. Teletöö kogumaht aastate lõikes koosneb ligi tuhande telesaate kujundusest, mh kunstnikutöö Eesti Telefilmi kontsertfilmidele ja saateformaadi Eesti Reklaamiklubi kunstnikutöö. Töö Riikliku Noorsooteatri peakunstnikuna 1975–1980 viis ta kokku paljude Eesti teatriuuendajatega, lavastus-kunstnikuna kujundas ta ligi kolmkümmend lavastust nii Noorsooteatris, Tallinna Draamateatris, Viljandi Ugalas, Tartu Vanemuises, Rakvere teatris, Estonias kui ka Malaja Bronnaja teatris Moskvas ja Mati Undi lavastust Szolnokis. Virve oli mh 1980. aastal toimunud Tallinna olümpiapurjeregati ava- ja lõputseremoonia peakunstnik. Tema viimaseks riigipoolseks tööandjaks jäi stuudio Tallinnfilm, kus ta aastatel 1981–1989 oli lavastaja ja lavastuskunstnik.
Tõnu Virve on loonud Tallinnfilmis lavastuskunstnikuna seitse mängufilmi, neist 1979. aastal valminud ulmepõneviku „Hukkunud alpinisti hotell“ jaoks kujundas ta omamoodi paralleelreaalsuse – kusagil välismaal asuva modernse luksusvilla, mille interjöörides oli eksponeeritud Eesti ja laia maailma tollase edumeelse kunsti vaimus looming, nimekate eesti noorte kunstnike tööde kõrval oli suur osa filmis nähtavast Virve enda kavandatud ja/või teostatud. 1987. aastal tegi Virve Tallinnfilmis režissööridebüüdi lühimängufilmiga „Ringhoov“ (A. Valtoni „Mustamäe armastus“ ainetel). Järgnesid täispikad mängufilmid „Surmatants“ (1991) ja „Luukas“ (1992), mõlemad juba Freyja Filmi alt. 1990. aastal Tõnu Virve poolt asutatud Freyja Film oli üks esimesi erafilmistuudioid Nõukogude Liidus. Eesti kultuuri jaoks majanduslikus mõttes keerulistel 1990. aastatel, kui mängufilmide rahastus-skeemid olid ebakindlad, jäid mitmed Virve kavandatud ja arendatud mängufilmiplaanid kõrvale, uue sajandi alguses osutus stuudio jaoks tulemuslikuks dokumentaal- ja õppefilmide tootmine, tunnustuse ja avalikkuse tähelepanu tõid siingi pigem kultuurivaldkonna teemad, milles Tõnu Virve enda kultuurimälu ja laialdased teadmised rakendust leidsid. 2003. aastal valminud autorifilmis „Armuunelmad“ räägib tavatu avameelsusega loomingu ja seksuaalsuse seostest, seevastu 2008. aasta autorifilm „Monument“ (stsenarist Juta Kivimäe) keskendub eesti monumentide saatusele muutuvas ajas, sõna saavad nii eesti skulptorid kui endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased ning monumentide autorid. Järgnevad „Evald Okas“ (2009), „Armud jäänud, armud tulnud“ (2012, Vahur Linnuste elust Pariisis),
viimaseks tööks jäi „Põldroos“ (2019).
Virve oli loominguliselt rahutu natuur, teemad genereeris ta justkui elust enesest – kuid kui kunstnik tegutseb eri žanrite piirimail, nagu Virve – oli tema tutvusringkond, suhtlemisvalmidus ja elukogemus lai. Lahkunud on kunstnik, režissöör ja lavastaja, kelle mastaapse elutöö tunnustamisega oleme kõik veidi süüpingis.
Jaan Elken
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kultuuriministeerium
Eesti Teatriliit
Eesti Kinoliit
Eesti Kultuuriministeerium
Eesti Teatriliit
Eesti Kinoliit
