Breadcrumb
EKL 11. Aastanäitus
ABSTRAKTNE
01.07.–14.08.2011 Tallinna Kunstihoone, KuKu klubi, KuKu kohvik
Kuraator ja kujundus Leonhard Lapin.
Näituse žürii: Jaan Elken, Leonhard Lapin, Lola Liivat, Ado Lill, Sirje Runge.
Kunstnikud: Viivi Aavik, Ingrid Allik, Vano Allsalu, Toomas Altnurme, Katrin Amos, Siim-Tanel Annus, Jaan Elken, Tiia Elken, Ulvi Haagensen, Anna Hõbemäe, Talvi Johani, Kristiina Kaasik, Peeter Kaasik, René Kari, Erki Kasemets, Jüri Kass, Rein Kelpman, Tiiu Kirsipuu, Veiko Klemmer, Kaili-Angela Konno, Andres Koort, Kristring, Ilmar Kruusamäe, Kaarel Kurismaa, Andro Kööp, Urve Küttner, Tarrvi Laamann, Leonhard Lapin, Peeter Laurits, Valli Lember-Bogatkina, Silvi Liiva, Lola Liivat, Ülle Marks, Herkki-Erich Merila, Naima Neidre, Mall Nukke, Maret Olvet, Tiiu Pallo-Vaik, Mall Paris, Anne Parmasto, Katrin Pere, Urmo Raus, Mari Roosvalt, Sirje Runge, Sven Saag, Reti Saks, Ahti Seppet, Jaak Soans, Andres Sütevaka, Tiina Tammetalu, Evi Tihemets-Viires, Andres Tolts, Kristiina Uslar, Aili Vahtrapuu & Viivian Jõemets, Silver Vahtre, Katrin Valdre, Vergo Vernik, Helle Videvik, Epp Viires, Ülo Vilimaa, Valeri Vinogradov, Ekke Väli, Liisi Örd, Marje Üksine.
Läbi 20. sajandi on Lääne kunstis kujutava kõrval võrdväärsena esinenud mittekujutav kunst, olles mõnel perioodil olnud domineeriv. Ka Eestis on läbi möödunud sajandi ja selle aastasaja esimese kümnendi esinenud abstraktset kunsti, ent paljudel põhjustel on siin ikkagi valitsenud kujutav laad, seda eriti nõukogude okupatsiooni pikal ajajärgul, mil mittekujutav kunst oli keelatud.
Üksikute kunstnike harrastusest, mis tihti avaldus vaid üksikutes töödes, sai abstraktne kunst mõnele meie kunstnikule loomingu peasuunaks alles 1960. aastate lõpus. Tõeliselt vabaks sai mittekujutav kunst aga seoses taasiseseisvumisega 1990. aastatel: seega on Eesti kunstis abstraktsionism loomulikult arenenud vaid kakskümmend aastat! Nüüd on meil ridamisi mittekujutavaid kunstnikke, ning nii siin kui ka mujal maailmas võib viimastel aastatel täheldada abstraktse kunsti märkimisväärset tõusulainet.
Ometigi ei ole meie kunstipublik, saati veel vähesed kunstikogujad, Eesti kultuuri õõvastava saatuse tõttu, siiani abstraktse kunstiga harjunud, rääkimata selle omaksvõtust. Ka kunstiõppe protsessis käsitletakse mittekujutavat laadi ikka veel abivahendina oskuste omandamiseks kujutavasse kunsti. Sageli seotakse seda vaid kompositsiooniõppega, mitte aga võimalusena end loovalt väljendada. Isegi uuemas kontseptualistlikus, meedia-, arvuti- ja netikunstis domineerib kujutamine ning esemeline keskkond. Erinevalt kaasaegsest muusikast, mis ammu on kõrvale jätnud seda vanasti suunanud narratiivid ning sundmeloodiad, ei tegeleta kunstis kuigi palju selle inimmeele sfääriga, kus on lahkutud olmest ning nähtava maailma pealispinnalt puhta mõtluse ilma ning kujutamise asemel väljendatakse kujutlust. Tegelikult elab inimene aga olulise osa oma eluajast just tolles, abstraktses maailmas.
Ka nõuab abstraktne kunst loojalt sügavamat filosoofilist baasi, enam intellektuaalset analüüsi või siis puhta energia suunitlust kui lihtne kujutamine, kuigi abstraktsionism ei ole kunagi kujutavasse kunsti olnud nii ignorantne kui viimane esimesse.
EKL 11. aastanäitus toetab seniste tegijate püüdlusi ning innustab mittekujutavast kunstist huvitatud noori tegijaid, teisalt aga harib massiivse väljapanekuga poolele teele jäetud kunstipublikut. Kunstihoonest valgub näitus ka KuKu klubisse, KuKu kohvikusse, maja ette, haljasalale äsja ehitatud betoonalusele, õue, juba lagunevate graffitiga kivisentele.
Leonhard Lapin
