In memoriam Elin Tober

16.06.2020

In memoriam Elin Tober
11. III 1942–11. VI 2020
 
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, skulptor Elin Tober.
 
Elin Tober sündis Tallinnas, ent perel tuli peagi linnast lahkuda. Tema haridustee algas 1949–1956 Velise algkoolis ja Valgu seitsmeklassilises koolis. Pärast aastat Tartu 7. seitsmeklassilises koolis astus ta Tartu Kunstikooli skulptuuriosakonda, kus õppis aastail 1957–1962. Just neil aastail kinnistus soov saada professionaalseks kunstnikuks, avardus erialane ja üldhariduslik silmaring ning samas ühiselamutoas elanud tüdrukutest sai alguse kogu elu kestnud lähedaste üksteist toetavate sõprade ring, kellest kõigist said silmapaistvad eesti kunstnikud – Elin Tober, Hille Palm, Kaie Parts, Ellen Kolk ja Aili Aava.
 
Kunstikooli lõpetamise järel suunati Elin Tober Vaeküla Internaatkooli, kus ta töötas vaid aasta kooli joonistusõpetaja ja kasvatajana. 1963. aastal Tallinna asudes töötas ta lühiajaliselt mitmetes tollastes ettevõtetes nagu Hans Pöögelmanni nimeline Raadiotehnika tehas, Tallinna toitlustusasutuste varustusbaas, Eesti Kaubandustehnika reklaamikeskus ja Eesti Riiklik Filharmoonia. 1965. aastal astus ta Kunstiinstituudi skulptuuriosakonda ning lõpetas tollase kuueaastase stuudiumi 1971. aastal cum laude skulptorina.
 
Elin Toberi loominguliselt produktiivsem aeg sai alguse tehases Eesti Dolomiit, kus ta töötas aastail 1971–1981 nii dekoratiivskulptuuride ja -vormide kavandeid välja töötava kunstnikuna kui ka kivitahujana. Kivi töötluse praktilised oskused omandas ta juba Tartu Kunstikoolis, kus pandigi rõhk eelkõige skulptoritöö tehnilistele alustele. Ta alustas tollastel vabariiklikel näitustel esinemist aastal 1972 erinevas tehnikas portreeskulptuuri ja kompositsioonidega ja esines ka näiteks Moskvas toimunud suurnäitusel „Maa noorus“, aastal 1977. Elin Toberi skulptuure iseloomustab väga hea materjali- ja vormitunnetus. Ta on suutnud puidust, pronksist ja erinevat liiki kividest nagu dolomiit, marmor ja ka graniit tuua välja materjalile eriomased võimalused. Oma kompositsioonides arendab ta modernismi klassikast inspireeritud vormikõnet, üllatades toonast vaatajat küll ajuti oma meelelise käsitlusega, ent jäädes alati pigem esteetilisse kammerlikku laadi tunnetusruumi (Suvi, marmor, 1972; Piigad pingil, puit, 1973, Tartu Kunstimuuseum jt). Portreeskulptuuris võib kõnelda vaieldamatust portreelisest isiksusetunnetusest aga ka väikestest vormilistest nüanssidest, mis teevad Elin Toberi portreepead koheselt äratuntavaks (Ema portree, pronks 1976, Marje, pronks 1982, mõlemad Eesti Kunstimuuseum). Mõningad tuntud kaasaegsete loomeinimeste portreed on psühholoogiliselt eriti õnnestunud, nagu Tamara Ditmani väikesele graniitpadjale toetuv pronkspea (1983, Eesti Kunstimuuseum) või Jüri Sillarti portreepea (pronks, 1982), mis kaunistab Balti Filmi-ja Meediakooli interjööri, kus tuntud filmimees õppejõuna töötas. Ka Teatri- ja Muusikamuuseumi kunstikogusse kuuluv Peet Areni portreepea (pronks marmoralusel, 1982) kuulub tema portreeskulptuuri paremikku.
 
Elin Toberi kaks isiknäitust, Kunstihoone galeriis 1977 ja Tartu Kunstnike Majas 1987 jäävad küll aastate taha, ent ka tema viimastel eluaastatel valiti ta töid programmilistele ja kuraatorinäitustele: 2008 Kujurite Ühenduse aastanäitus „Iseenesest“ Pärnu Uue Kunsti Muuseumis ning Tallinna Linnavalitsuse saalis toimunud eskiiside ja makettide näitus, mis korraldati linna avalike skulptuuride tellimuste elavdamiseks. 2018. aastal oli tema skulptuur valitud Kujurite Ühenduse näitusele „100 skulptuuri“ galeriis Vaal ning 2019. aastal esines ta koos omaaegsete õpingukaaslastega näitusel „Naiskunstnikud Pallasest“ Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas galeriis „Noorus“.
Elin Tober astus Eesti Kunstnike Liidu liikmeks aastal 1978 ning alustas elu vabakunstnikuna aastal 1981. Ajuti on ilmunud müügigaleriidesse tema enam või vähem abstraheeritud pronksist aktifiguure ja kompositsioone ning väikesi dekoratiivskulptuure. Kunsti müügikeskkondades kohtab veel tänagi tema õlimaale, kus maalija meelismotiiv, lilled on esitatud möödunud kümnenditele omases dekoratiivses vormis. Ilmselt on tema väiksemaid dekoratiivseid skulptuure ja õlimaale mitmetes erakogudes nii Eestis kui ka raja taga. Elin Toberi näol oli tegemist väga tagasihoidliku kunstnikuga, kes oma loomingulist elu kuigivõrd ei afišeerinud.
Elin Toberi ärasaatmine toimub lähedaste keskel.
 
Andekat skulptorit ja head kolleegi jäävad leinama ja avaldavad siirast kaastunnet lahkunu õele ning lähedastele.
 
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kujurite Ühendus
Eesti Kunstimuuseum
Tartu Kunstimuuseum
Eesti Kultuuriministeerium
 
Tagasi üles