Mildebergi kollektsioon

28. mail kell 17.00 avatakse Vernissage galeriis Jüri Mildebergi kollektsiooni näitus ning esitletakse Argo Moori raamatut „Hingedeusk”. Näitus jääb avatuks kuni 1.07.2026.
 

Kui kõigel on hing...

Rudolf II (1552-1612)  oli Euroopa suurim kollektsionäär, kes lõi paljude teiste valitsejate eeskujul oma Praha lossis eriti võimsa Kunstikambri ehk Kuriositeetide kabineti, terve lossitiiva täis kummalisi manuskripte, imeasju ja loomi. Sinna siseneti läbi eeskambri, mille seintel oli kujutatud nelja elementi ja astroloogilisi sümboleid. Loomade skeletid rippusid laest nagu kummalised marionetid. Ei pea palju fantaasiat omama, et aru saada ühest - just õukondades olevad kurioosumite kollektsioonid olid ka eeskujuks apteekide sisustusele, sest õukonna alkeemikud ja ihuarstid lävisid kogu aeg linna-apteekritega. Näiteks uskus Rudolf II ka draakonitesse ja tal oli üks kuivatatud draakon, mida on ka kirjeldatud ajaloomaterjalides. Euroopas kõige intensiivsem tegelemine alkeemiaga oligi renessansi lõpuosas Rudolf II õukonnas Prahas, kellel oli umbes 200 laboratooriumit ning kes kutsus kogu Euroopast kuulsusi endi juurde: Elizabeth I nõuandja John Dee, Giordano Bruno, kunstniku ja alkeemiku Arcimboldo jne. Kõiki õukonda pürgivaid alkeemikuid ka kontrolliti, Tadeáš Hájek, imperaatori ihuarst (aga ka alkeemikute kontroll ja protomedicus) kontrollis neid kõigepealt oma koduses laboratooriumis.

Milline on ent kollektsionäär Mildebergi „Kunst-kamber“ ja kollektsioon ning seekordsed kurioosumid, mida meile vaadata pakutakse? Keda ja kuidas kontrollib Mildeberg oma koduses laboratooriumis?

Antud näituse tööd tegelevad hinge-küsimusega. Kui me ei näe  hingi või ei mõtle neile, kas ka siis on nad olemas? Kas hingedega suhtlemiseks on vaja silmi? Mida üldse tähendab hingede puhul „nende nägemine“? Need on küsimused, millega Mildeberg on tegelenud seekord oma koduses laboratooriumis. Hea ja valgustatud kunstimonarhina laseb ta ka meil oma tähelepanekutele ja näit-eksemplaridele kunstisaalis pilku heita nagu oleks me sattunud mõnda ajaloolisse lossitiiba või sellest mõjutusi saanud igivanasse apteeki.

Tihti on Mildebergi töödel  seekord silmad, mis esinevad küll kujutatud figuuridel, aga ka eraldi/eraldatuna ja tsentraalsena kompositsioonides, kattes nagu kinni keskkoha loodud artefaktidel. Kui renessansiajal jäeti tööde keskpunkt tihti tühjaks, otsekui suunates inimest mediteerima ja vaatama hetkeks kaugusse, siis käesoleval näitusel jõllitab meid samast tsentraalsest punktist silm. Silma ümber keeb esmapilgul tavaline elu, siin lendab südameid ja rahakotte, põimub veresooni ja taimi, lebab luksuslik-ajaloolisi tekstiile. Kuid vaatajas tekib paratamatult küsimus, kas siin on  diaballein (diaballein – kreeka k lahutama, laiali loopima; millest tuleb ka diabolus/saatan) või sunballein (mis tähendab kreeka k kokku viskama, ühendama, liitma; siit tuleb ka sümbol)?

Kõike seda kunstnik uuribki, ta on paigutanud enda portree ühele näole meid vaatama, aga üllatus-üllatus - hoopiski  kõrva kohale! Kas ta ehk kuulatab, mida meie, näituse vaatajad, omavahel räägime? Ka Rudolf II oli Praha lossis sümboolne-diaboolne salaaken peosaali, kust ta rahulikult toimuvat jälgis ning tegi oma järeldused.

Rudolf II ei kohkunud oma katseid tehes millestki tagasi, nii lasi ta 5. veebruaril 1602 käsu koguda sammalt poodud meeste koljudelt ja luudelt, millele alluvad maakohtadest vastasid, et veel ei ole, ehk kevadel saaks... Käesoleval näitusel on meie ees kunstnik Mildebergi mitte vähem ebatavalised katsed...

Paavo Matsin,
teoloog ja kirjanik