Õnnitleme Kaia Leharit 80 aasta juubeli puhul!

Kunstiajaloolane Kaia Lehari sündis 16. jaanuaril 1944 Pärnus. Õppis aastatel 1962–1967 kunstiajalugu Leningradi ülikoolis, oli aastatel  1967–1971 esteetika aspirantuuris Moskva Riiklikus Ülikoolis ja kaitses samas 1972. aastal doktoriväitekirja „Ruumi esteetiline funktsioon arhitektuuris“. Lehari töötas aastatel 1971–1976 Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudis arhitektuuri ajaloo sektsioonis, alates 1976. aastast töötab Eesti Kunsti-akadeemia kunstiteaduse instituudis õppejõu ja dotsendina ning valiti 2013. aastal akadeemia emeriitdotsendiks. Aastatel 2008–2012 töötas Lehari Eesti Kirjandusmuuseumis vanemteadurina.

Kaia Lehari on Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1993. aastast, 2006. aastast Põhjamaade Fenomenoloogia Seltsi liige, 1992. aastast Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige, 1992. aastast Rahvusvahelise Esteetika Assotsiatsiooni liige, Eesti Kunstiakadeemia teadusnõukogu liige ja alates 1990. aastast Eesti Disainerite Liidu liige. Aastatel 2008–2011 oli Lehari Ülemaailmse Fenomenoloogia Instituudi liige ja aastatel 1997–2000 Eesti Teadusfondi grandi „Keel ja meel: rakendusesteetika küsimusi” hoidja. Kaia Lehari on ka rahvusvahelise konverentsiseeria „Koht ja paik“ korralduskomitee liige ja aastaraamatu „Koht ja paik“ toimetuskolleegiumi liige. Kaia Lehari on teadustöös käsitlenud esteetikat, inimese suhet ruumilise keskkonnaga, keskkonnaesteetikat ja disaini ajalugu ning teooriaid. Lehari on uurinud disaini seoseid kultuuri ja rahvusliku identiteediga. Ta on paljude teadusartiklite autor ja pälvis 2006. aastal „Ela ja sära“ stipendiumi.

Fotod:
Kaia Lehari, Virve Sarapik. „Koht ja paik“, Eesti Kunstiakadeemia (2000).
Kaia Lehari 1993 (EKL arhiiv).
Kaia Lehari. „Ruum. Keskkond. Koht“, Eesti Kunstiakadeemia Toimetides (5/1997).