Liina Keevallik „Traviata on elus“

ARS Projektiruum 21.11.–2.12.2025
E–R 12–18, L 12–16
Avamine neljapäeval, 20.11 kell17.30

Heli: Ann Reimann

Kui ”Traviatalt” ära võtta Chanel № 5 aurud, tikk-kontstel publik, läikivad poognad, sportlikud noodid ja prožektorikiir - liiga ere, selleks, et ka viimase rea kissis silmad ikka näeksid kogu raha eest - siis mis jääb järele?

Vana hea muusika vajab värskendavaid vorme. Nii visuaalselt kui heliliselt.

Hetkel on ooperi ümber avalikkuse ette kerkinud suur ja hea küsimus: kas tasub sellesse nähtusesse panustada? Rahvusooperi juurdeehituse draamaga seoses on päevavalgele tulnud ka sisuline küsimus: mida tähendab ooperi tänapäevastamine? Kuidas ta saab PÄRISELT suhestuda kaasaegse eluga? See, et kuningale Armani ülikond selga tõmmatakse, ei loe.

Vaja on vabaneda ooperimaailma klišeedest - muusika valjenedes kerkivatest kätest, taktis õõtsuvatest mõõkadest, inglist samba otsas, sest ilus muusika vajab ilusat vormi… Vaja on teha muusikale ruumi. Leida tee selle pisikuni, mis liigutab, kas detsibellidega või ilma.

Installatsioon koosneb erinevatest ooperimuusika lühivormidest ooperilauljate esituses.

Kaamera: Jüri Muttika

Hääled: Karis Trass, Juuli Lill, René Soom, Andres Köster, Raiko Raalik

Liina Keevallik on lõpetanud EKA stsenograafia erialal ja kaitsnud doktorikraadi Pariisi 8. Ülikoolis. Teatrikunstnikuna on ta töötanud nii eesti teatrites kui mujal (Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias, Norras, Leedus), kujundanud nii suuri oopereid kui ka keldriavangardi. Ta on olnud Von Krahli Teatri ja Rahvusooperi Estonia peakunstnik ja ka tema loomingulised valikud on jäänud nende kahe äärmuse kanti. On teinud dokumentaal- ja lühimängufilme, kirjutanud teatritekste, laulusõnu ja filmistsenaariumeid ning lavastanud visuaaletendusi. Viimane suurem autorilavastus oli “Pilveooper e. Dido probleem” Vaba Lava kuraatorprogrammis (koos Ann Reimanniga). 2006-2024 elas ja töötas rohkem Pariisis. On tegutsenud ka teadurina Tallinna Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Hetkel õpetab EKAs stsenograafiatudengitele ooperi- ja balletiteatri kujundamise spetsiifikat.

Ann Reimann on sündinud 28. augustil 1980. aastal Tallinnas. Ta õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit ja lõpetas aastal 2005 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klaveri erialal. Astus samasse magistrantuuri, kuid käetrauma tõttu ei saanud enam pianistina tegutseda. Aastal 2009 astus ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektronmuusika erialale, õppides kompositsiooni Helena Tulve ja helirežiid Siim Mäesalu ning Margo Kõlari juhendamisel.

Ann Reimann on töötanud helioperaatori, helirežissööri ja heliloojana erinevate lühi-, dokumentaal- ja mängufilmide ning teleseriaalide juures, ning loonud teatrimuusikat.  Aastal 2018 nomineeriti ta Eesti Filmi- ja Televisiooniauhinnale parima helirežissööri kategoorias filmiga "Keti Lõpp" ja 2019 koos ansambliga Eeter parima filmimuusika auhinnale filmiga “Tuulte tahutud maa”.

2022 nomineeriti Eeter parima originaalmuusika kategoorias Eesti Teatriauhindadele lavastuse “Serafima ja Bogdan” muusika eest. Dokumentaalfilm “Savusanna sõsarad” võitis 2023 Sundance filmifestivalil parima režissööri preemia. Filmi muusika valmis Eetri ja Edvard Eglissoni koostöös. 2025 aastal oli Ann Reimann nomineeritud Eesti Filmi-ja Televisiooniauhinnale parima filmimuusika kategoorias dokumentaalfilmiga “Rändajad”.

Täname: Eesti Kunstnike Liit, ARS Kunstilinnak, Eesti Lavastuskunstnike Liit, Kultuurkapital, Rahvusooper Estonia, OÜ Varr ja Arvo Tammik, Katrin Essenson, spordiklubi SPARTA