Breadcrumb
EKL 9. Aastanäitus
ENESEPALJASTUS
03.06.–05.07.2009 Tallinna Kunstihoone
01.06.–04.07.2009 Artdepoo galerii, Tallinn
Kuraator ja kujundus Vano Allsalu.
Osalesid: Maria Ader, Toomas Altnurme, Jüri Arrak, Sofi Aršas, Nelly Drell, Sirje Eelma, Silva Eher, Jaan Elken, Kari Bie Erenurm, Katrin Essenson, Ulvi Haagensen, Kai Kaljo, Liina Kalvik, Kadri Kangilaski, Anniki Kari, René Kari, Mari Kartau, Dagmar Kase, Andrus Kasemaa, Markus Kasemaa, Erki Kasemets, Liina Keevallik, Tiiu Kirsipuu, Maria Kivi, Kaili-Angela Konno, Kristring, Ilmar Kruusamäe, Kaarel Kurismaa, Andro Kööp, August Künnapu, Urve Küttner, Tõnis Laanemaa, Leonhard Lapin, Krista Leesi, Malle Leis, Valli Lember-Bogatkina, Mara, Lilian Mosolainen, Rauno Thomas Moss, Peeter Mudist, Mall Nukke, Jüri Ojaver, Terje Ojaver, Maret Olvet, Jaan Paavle, Priit Pajos, Tiiu Pallo-Vaik, Mall Paris, Anne Parmasto, Juss Piho, Rait Prääts, Laura Põld, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Fideelia-Signe Roots, Rait Rosin, Piret Räni, Reti Saks, Hannes Starkopf, Külli Suitso, Andres Tali, Tiina Tammetalu, Mari-Liis Tammi, Evi Tihemets, Vive Tolli, Nadežda Tšernobai, Toomas Tõnissoo, Maria-Kristiina Ulas, Urmas Vaino, Kelli Valk-Kagovere, Epp Viires.
Eesti Kunstnike Liidu 9. aastanäituse Enesepaljastus läbivaks mõtteks oli suunata kunstnikke ennast paljastama - olgu siis vaimses, füüsilises, sotsiaalses või mingis muus tähenduses. Valgustama nii enese loomingu kui ka isiksuse uusi või lihtsalt seni varjul olnud külgi. Ehk siis tulema kapist välja kui kasutada viimase aja menuväljendit. Samuti oli eesmärgiks tuua osalevate kunstnike jaoks aastanäituste formaati värskendavat vaheldust ja natuke närvikõdi, pakkudes samas mõtteainet kunstnikuks olemise ja kunstniku rolli üle muutuvas maailmas, eriti aga Eesti Vabariigis aastal 2009.
„Vahel tundub, et meie – eesti kunstnikud – tunneme üksteist juba tüütuseni liigagi hästi, samamoodi tunneb meid ka publik. Ent kas ikka tunneme? Ehk oleks aeg anda meile intrigeeriv ja samas turvaline võimalus paljastada ennast uut moodi, põhjalikumalt, ropumalt, siiramalt – või siis paljastada see, et ei olegi midagi paljastada?“ Kordasin eelpool enese sõnu aastanäituse konkursiteatest kunstnikele. Nüüd on aeg vaadelda, kuidas läks – ja ehk avada ka veidi tagamaid. Ent enne trükkigem veelkord ära selle näitusekontseptsiooni „kolm vaala“ nende algses lootusrikkas ja üleskutsuvas sõnastuses. Esiteks, eesmärgiks ei ole siinkohal esitleda kunstnike juhuslikke hälbimisi oma loomingulisest pealiinist ja arglikke katsetusi uute teemade või vahenditega. Näitus peaks looma eelkõige võimaluse tuua kunstnikel „kapist välja“ seni mingil põhjusel varjatud või varjus püsinud kired, kalduvused, vastuoksused ja miks mitte ka perverssused. Või hoopis kiivalt hoitud süütuse. Teiseks, „enesepaljastuse“ teema pakuks personaalsete paranoiade, esteetiliste maaniate ja muude loominguliste salapahede eksponeerimise kõrval sirgjoonelise võimaluse kõikmõeldava egotsentrilise, nartsissistliku ja autoerootilise kunstiloome esitamiseks ning paljalt-ringi-lippamise aktsioonide tutvustamiseks publikule nii dokumentatsioonina kui ka live-formaadis. Kolmandaks, üldisemaks, kõikehõlmavaks ja kahtlemata filosoofiliseks kunstiteoreetiliseks ja –kriitiliseks aruteluks mõtteainet pakkuvaks kihistuseks oleks kunstniku enesevaatlus ja –esitlus praeguse „mureliku kapitalismi“ kontekstis; ühiskonna liikumiste, painete ja ootuste taustal. Mõistagi üha rahvusvahelisemaks muutuva eesti kunstimaastiku pinnal. Veelgi laiemas kontekstis peaks ühel või teisel viisil toimuv enesepaljastus või enese avamine olema ju geneeriline, ajastu- ja kultuuriülene kunstnikuna toimimise „formaat“... kuidas toimib see täna, mängulisel meediaajastul?
Lõpetuseks mõne sõnaga sellest, kuidas näitus lõpuks välja kukkus. Ütleksin, et mitmekesine ja huvitav. Tean, et nii mõnigi ootas sellelt rämedamaid töid ning karmimat selektsiooni vastavalt paljastuse „kangusastmele“ – ehk siis pigem otsesemat, sõnasõnalist paljastust. Tuleb tunnistada, et paljastusi lahterdama asudes domineeris seekord mahult vist loominguline enesepaljastus. Kuraatori ja ühtlasi ka näituse kujundajana püüdsin lähtuda just enesepaljastuse tõlgenduste paljususest kuni selleni välja, et paljastus on seegi, kui ei ole midagi paljastada – on vaid puhas südametunnistus, oma stiil ja tuntud headus. Eks ole selge seisukohavõtt seegi. Ning ei saagi ju eeldada, et sajakonnal kunstnikul peaks nö kohustuslikult olema kapis mõni luukere. Muidugi on kahju, et näitusel ei osalenud terve rida meie kunstistseeni „enesepaljastuse raskekahureid“ ning alasti-performance´i asjatundjaid. Teisalt olekski see ehk kallutanud paadi liialt ühele küljele – nüüd jäi rohkem ruumi „kapist välja tulemiseks“ tagasihoidlikumatele ning enam kõlapinda kunstilis-intellektuaalsetele nüanssidele. Teatavast olemuslikust vastuolust EKL aastanäituse kui ülevaatenäituse ning kureeritud teemanäituse vahel on räägitud, ehk juba ülearugi sellest ajast peale, kui taoline „segavorm“ rakendamist on leidnud. Nii kehtis ka Enesepaljastuse puhul teoste väljavalimisel näitusele paratamatult kaks paralleelset hindamissüsteemi – teose kunstiline tase pluss selle huvitavus ja kõnekus näituse kontseptsiooni valguses. Mis ei tähenda, et seda väljapanekut kujundades ei oleks lõpptulemusena olnud puudu mõni teatud tüüpi töö teatud kohal ekspositsioonis – või et mõni iseenesest hea töö ei oleks ruumi- või kontekstipuudusel välja jäänud. Ent milline on siis ikkagi eesti kunsti hetkeseis? Kahtlemata ei saa ükski aastanäitus anda sellest ammendavat ülevaadet. Pigem saab tuua välja vaid mingi läbilõike või kihistuse, eksponeerida jäämäe veepealset osa ja heal juhul ka midagi varjatut. Seepärast ütleksin Artur Alliksaare sõnadele mõeldes: ei ole paremat, halvemat kunsti – on ainult see, mida teeme praegu.
Vano Allsalu
