In memoriam Heli Kohk

21. V 1934–3. IV 2022

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Moekunstnike Ühenduse liige, omanäoline loojanatuur ja andekas moeillustraator Heli Kohk.

Võime tänulikud olla, et Heli parimate loomeaastate joonistused on talletatud ajakirja Siluett õitseaegade kaante vahele, kus need ilmeksimatult eristuvad teistest nii figuuride pildile paigutuse, tavapärasest julgemate pooside kui ka oma aja iluideaalide stiliseeritud, kuid äratuntavate näoilmetega. Sihvakatele amatsoonidele sarnanevad moefiguurid on seda üllatavamad, et nende autor ise väikesekasvuline, habras ja loomult pigem vaikne isiksus on olnud.

Kunstiõpinguid alustas Heli Tartu Kunstikoolis teatridekoratsiooni erialal, mille lõpetas 1959. aastal. Samal aastal jätkas ta kunstiinstituudis moeerialal. Pärast ERKI lõpetamist 1965. aastal suunati ta tööle trikotaažikoondisse Marat, kust ta poole aasta pärast kutsuti kunstnikuks Tallinna Moemajja.

Moekunstnikuna oli Heli Kohk silmapaistev rahvuslikus  teemas, mille ainetel loodud kollektsioonidega noppis ta 1970. aastate teisel poolel rohkelt tunnustust piiritagustel näitustel Londonis, Plovdivis, Poznanis, Helsingis ja Leipzigis. 1979. aastal pälvis Setu kuue aineline kollektsioon „Punane ja must” Brno kevadmessil Intermoda auhinna „Kuldne lint” ja diplomi. Eriline oli tunnustus sellepoolest, et auhind anti tervele kollektsioonile, mitte üksikmudelile, nagu tavaliselt.

1981. aastast oli Heli Kohk Eesti Kunstnike liidu liige, alates moekunstnike ühenduse asutamisest 1993. aastal kuulus eriala alaliitu. Veidi enne Tallinna moemaja eksistentsi lõppu vabastati Heli Kohk 1991. aasta kevadel töölt direktori käskkirjaga „vanaduse saabumise tõttu” – nagu võib tema elulooankeedist lugeda. Põhjendus, mis oli südika daami jaoks liig ja ehk ka kiiremaks ajendiks astuda samal aastal Võrumaa Talupidajate Liitu ning jätta moekunstiga hüvasti.
Heli kolis oma isakoju Võrumaale Kaika külla Väike-Mändiku tallu ja hakkas täisajaga talupidajaks. Endist elukutset võisid külateel meenutada veel pika mantli lehvivad hõlmad ja laia äärega kübar, kui ta vabatahtlikuna Haabsaare raamatukoguperel abiks käis.
Talu kõrgaegadel oli Heli hoole all kolm lehma, üle neljakümne lamba, kitsed, kassipere ja kaks koera, kellega küllalt eraklikuks tõmbunud kunstnik sõbrustas enamgi kui inimestega. Tema armsad lambad elasid elu loomuliku lõpuni kartmata sattuda ahjupraeks ning oma 16 aastasele liiklusõnnetuses ühe jala kaotanud koerale (nimega Putin!) nõutas ta arstiabi viimse võimaluseni.
Naabrite silmis oli Heli terane ja vapper naine, kes sai kõigega hakkama ja oskas suurelt unistada – remontis taluhooneid, ehitas sauna ja kogus pööningule lambavilla, millest kavatses hakata kangaid kuduma.
Tosin aastat tagasi juhtunud reievigastuse tõttu kasutas ta liikumiseks tuge, kuid see ei takistanud tal tegemast plaane eeloleval suvel kunstnike liidu aastakogunemisele sõita...

Kõigevägemal olid paraku omad plaanid, Heli lahkus pikalt haigevoodis põdemata ajukasvaja tagajärjel. 

Kogukond täidab Heli soovi puistata tuhastatud põrm Mikila järve tema sünniaastapäeval 21. mail.

Anne Metsis

Eesti Kunstnike Liit
Eesti Moekunstnike Ühendus
Eesti Kultuuriministeerium