EKL 10. Aastanäitus

VASTANDUMISED
 
19.06.–25.07.2010
 
Tallinna Kunstihoone
 
Kuraator Enn Põldroos.
Kujundus Jaan Elken.
 
Näituse žürii: Eero Kangor, Mari Laaniste, Harry Liivrand.
 
Osalesid: Art Allmägi, Vano Allsalu, Toomas Altnurme, Siim-Tanel Annus, Jüri Arrak, Mila Balti, Nelly Drell, Mihhail Duhhomjonok, Jaan Elken, Tiia Elken, Ines Erlemann, Jarõna Ilo, Loit Jõekalda, Kalli Kalde, Ove Kalde, Erki Kasemets, Jüri Kass, Tiiu Kirsipuu, Veiko Klemmer, Gerli Kont, Andres Koort, Ilmar Kruusamäe, Kai Kuusing, Kadi Kängsepp, August Künnapu, Mati Kütt, Urve Küttner, Leonhard Lapin, Laurentsius & Co, Peeter Laurits, Valli Lember-Bogatkina, Katariina Meister, Mare Mikof, Rauno Thomas Moss, Meiu Münt, Lemming Nagel, Naima Neidre, Mall Nukke, Jaan Paavle, Priit Pajos, Tiiu Pallo-Vaik, Lembit Palm, Per William Petersen, Laura Põld, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Piret Rohusaar, Mari Roosvalt, Lembe Ruben, Randel Saarma, Lembit Sarapuu, Ahti Seppet, Alide Zvorovski, Aune Taamal, Marje Taska, Evi Tihemets, Andres Tolts, Nadežda Tšernobai, Maria-Kristiina Ulas, Einar Vene, Vergo Vernik, Valeri Vinogradov, Aili Vint, Toomas Vint.
 
Me võime ihaldada ühtsust ja harmooniat, ometi elame maailmas, mis püsib vastandu-mistel, mida hävitavad vastandumised ja mida (võib-olla) päästavad vastandumised.
Näituse sihiks oli uurida vastandumisilminguid ja –märke, nende tähendust ja mõjuulatust kaasaegses maailmas.
Näitusele olid oodatud tööd, mis uurivad kõige erinevamate jõuväljade vastandumist:
vastandumisi ühiskonna tektoonilistes laamades, indiviidide põrkumist nii kaootilises Browni liikumises kui ka teadvustatud aktsioonides, loomulike ja kunstlike hierarhiate painavat toimet, mineviku, oleviku ja tuleviku leppimatust/leppimist, inimeksistentsi mitmetähenduslikkust, soovide, ideede ja tunnete jõuetuid/jõulisi vastandumisi meis endis ja kunstiobjekti enda kohanemist/kohanematust kõleda või ihaldusväärse maailmaga, kus tal tuleb toimida miljardite endasuguste valjuhäälses keskkonnas.
Vastandumiskäsitlus ei pruugi alati ja tingimata eeldada bipolaarsete jõudude paaris-esitust. Ei ole välistatud ka ühe, autori poolt poleemiliselt tähtsustatud väärtuse /idee/nägemuse manifesteerimine – vaimus: „siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!“. Vastasseisu teine poolus võib jääda sealjuures kujuteldavaks, seostuda sellesinatse maailma nuripidiste sotsiaalsete, eetiliste ja esteetiliste reaalsustega või hoopis kohale marssida lugupeetud näitusekülastaja isikus. Siiski tuleks rõhutada: piirdumine oma tõekogemuse kuulutamisega muutub antud näituse kontekstis huvipakkuvaks vaid siis, kui see ei tähenda lõtva ja leiget enesega rahulolu, vaid selget, kontseptsioonilist vastandumist status quo’ le, valitsevale võimule või oluliste retsipientide rühmade ootustele.
Meie igapäevaelus (-poliitikas, -suhtluses jne) tähendab vastandumine pigem sõimlemist. Kuid tegelikult võib vastandumine tähendada üpris laia suhetekompleksi. See võib tähendada eitust, tapmistahet, aga ka võrdlemist või ühendavate joonte otsimist.
Kunsti üheks sotsiaalselt oluliseks ettevõtmiseks võiks olla ka vastandumise kui ühe ühiseksisteerimise vormi uurimine. Lõpuks võib veel lisada: miks mitte aktsepteerida ka positiivse inimese vastandumist vastuseisude ideele kui sellisele?
Näitus on orienteeritud kujutavale kunstile, kunstniku valida on materjalid ja tehnika. Näituse kontseptsioon ei sea piiranguid uurimisviisile – alates otsesest kirjeldusest kuni keeruliste seoste ja märkide otsimiseni.
 
Enn Põldroos
 
Kataloog
Back to top