EKL 12. Aastanäitus

KEVADNÄITUS
 
03.03.–15.04.2012
 
Tallinna Kunstihoone
 
Idee autor Ants Juske.
Kujundus Andres Tolts.
 
Näituse žürii: Anu Kalm, Karin Hallas-Murula, Andres Tolts, Mari-Liis Tammi, Jaan Elken.
 
Näitusega tähistas Eesti Kunstnike Liit oma eellase, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) asutamise 90. aastapäeva. Näituse esimene osa „A-L“ oli avatud 03.03.–25.03.2012. Näituse teine osa „M-Ü“ oli avatud 29.03.–15.04.2012
 
„A-L“ osalesid: Christel Allik, Vano Allsalu, Siim-Tanel Annus, Jüri Arrak, Ivi Arrak, Marju Bormeister, Ove Büttner, Sirje Eelma, Herald Eelma, Silva Eher, Jaan Elken, Tiia Elken, Anna Hõbemäe, Jarõna Ilo, Tiit Jaanson, Aleksander Jakovlev, Ašot Jegikjan, Enn Johannes, Eeva-Aet Jänes, Elna Kaasik, Kristiina Kaasik, Peeter Kaasik, Kalli Kalmet, Kadri Kangilaski, Rene Kari, Mati Karmin, Andrus Kasemaa, Markus Kasemaa, Erki Kasemets, Jüri Kass, Tiiu Kirsipuu, Riina Kivirüüt, Veiko Klemmer, Maire Koll, Andres Koort, Orest Kormašov, Ilmar Kruusamäe, Mari Kurismaa, Aime Kuulbusch, Toomas Kuusing, Juka Käärmann, Andro Kööp, Tiia Külv, August Künnapu, Mati Kütt, Urve Küttner, Tarrvi Laamann, Leonhard Lapin, Peeter Laurits, Peeter Leinbock, Malle Leis, Elo Liiv, Silvi Liiva, Lola Liivat, Jaan Luik, Airi Luik, Marje Taska.
 
„M-Ü“ osalesid: Toomas Lunge, Mara, Ülle Marks, Herkki-Erich Merila, Lilian Mosolainen, Peeter Mudist, Leili Muuga, Tõnu Mäsak, Meiu Münt, Lemming Nagel, Naima Neidre, Mall Nukke, Terje Ojaver, Maret Olvet, Enno Ootsing, Tiiu Pallo-Vaik, Hille Palm, Priit Pangsepp, Mall Paris, Anne Parmasto, Kaie Parts, Erika Pedak, Urmas Pedanik, Katrin Pere, Per Petersen, Sirje Protsin- Petersen, Aapo Pukk, Kaisa Puustak, Anu Põder, Enn Põldroos, Matti Pärk, Tiit Pääsuke, Märt Rannast, Saima Randjärv-Berlokko, Toomas Rein, Piret Rohusaar, Tarmo Roosimölder, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Andrus Rõuk, Sven Saag, Reti Saks, Hermes Sarapuu, Lembit Sarapuu, Valev Sein, Lauri Sillak, Kätlin Stahl, Anatoli Strahhov, Olev Subbi, Merike Sule-Trubert, Vladimir Taiger, Tiina Tammetalu, Mari-Liis Tammi, Rein Tammik, Marje Taska, Evi Tihemets, Margus Tiitsmaa, Tuuliki Tolli, Andres Tolts, Maria-Kristiina Ulas, Aili Vahtrapuu, Silver Vahtre, Urmas Vaino, Kelli Valk, Benjamin Vasserman, Lev Vassiljev, Einar Vene, Vergo Vernik, Eve Viidalepp, Epp Viires, Vello Vinn, Valeri Vinogradov, Mare Vint, Aili ja Toomas Vint, Maara Vint, Ekke Väli, Marje Üksine.
 
Väljavõte A. Juske üleskutsest:
„Oleme viimased aastakümned kunstielus elanud killustunult, isegi kunstikriitikud ei suuda panna kokku eesti kunsti tervikpilti, rääkimata kunsti lähimate arengute prognoosimisest. Killustumisega on käinud kaasas nii kuraatorite diktaat kui ka sulgumine oma siseringi, vastaste halvustamine ja mahategemine, soolisuse ja põlvkondlikul pinnal üles köetud vastasseisud. Iga uus põlvkond on näinud vähegi laiapõhjalisema näituse puhul nõukogudeaegse ülevaatenäituste restauratsiooni, kuigi nad ise pole sel ajal elanud ja neid näitusi näinud. Sel ajal olid mäletatavasti kevad- ja sügisnäitused – esimene Tallinnakeskne, teine vabariiklik. Postmodernism on küll sõnades pluralismi ja kõikelubavust deklareeriv, kuid tema demokraatlikkuses võiks siiski kahelda. Igasuguste siltide all käib halastamatu võimuvõitlus – muidu väga head kunstnikud ei suuda end maksma panna, kuna nad ei valda turumajanduslikke nippe ega oska ära arvata, mis trend kuraatoreid parasjagu huvitab.
Siit ka, ja ma ei karda neid sõnu, idee teha üks eesti kunsti ülevaatenäitus. Kui juba 1919. aastal saime just eesti kunsti ülevaatenäitusel aimu, mis toimub ja mis hakkab toimuma, siis miks mitte nüüd? Kuraatorita kevadnäitus ei ole nostalgiline meenutus ebademokraatlikust ühiskonnast, vaid tänase kunstielu demokratiseerimise katse.
 
1920–1930. aastatel asus Eesti kunstnikkond organiseeruma, kunstil tuli kätte võidelda koht ümberkujunevas Eesti ühiskonnas. Üllatavalt tänapäevaselt kõlab iseloomustus tollasele kunstielule – „kunsti kandepind oli kitsas, üldine arusaam ja kunstivajadus ootasid veel tublisti harimist, eriti jäid publikule kaugeks eesti kunstis esilekerkinud uuemate kunstivoolude sihid“ (Mart Eller, „Eesti Kunsti Ajalugu I”. Kunst, Tallinn 1977)
Kuigi olud ei olnud soosivad, asus kunstnikkond hoogsalt kunstiühinguid looma, 1920. aastate keskpaigaks olid loodud ka kõik muud kunstielu normaalseks funktsioneerimiseks vajalikud struktuurielemendid: kunstiühingud ja -koolid, muuseumid, Kultuurkapital. Kunstnikud organiseerusid vajadusest kaitsta oma huve - kõiki kunstnikke ühendav ühtne organisatsioon oli algusest peale eesmärgiks. Tartus asutati 1918. aastal „Pallas“, enamik silmapaistvatest kunstnikest olid pikemat või lühemat aega selle ühingu liikmed, kuigi „Pallase” liikmeskond ei kasvanud kunagi väga suureks, püsides keskmiselt paarikümne juures.“
 
„Kevadnäitus“ on pühendatud Eesti Kunstnike Liidu eellase Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu 90. aastapäevale. Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing (EKKKÜ) rajati Tallinnas 1922. aasta märtsis eesti professionaalseid kunstnikke ühendava keskorganisatsioonina.  Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing registreeriti 14. aprillil 1922, põhikiri võeti vastu 19. aprillil 1922 toimunud Eesti kunstnike kolmandal ülemaalisel kongressil. EKKKÜ-st kujunes suurim Eesti kunstnikke ühendav ja riigi poolt partnerina tunnustatud kunstnikeorganisatsioon. 1940. aastal korraldas EKKKÜ Kr. Raua nimelise kunstiaasta.
 
EKKKÜ ülesseatud eesmärgid kõlavad ka tänapäeval aktuaalselt:
1) kõigi eesti kunstnike koondamine nende vaimsete ja materiaalsete huvide kaitseks;
2) kunstikultuuri propageerimine rahva seas ja kunsti kandepinna tõstmine, selleks otsustati korraldada näitusi nii kodu- kui ka välismaal, loenguid ja kursuseid;
3) aidata kaasa kunstimuuseumi rajamisele.
 
EKKKÜ liikmete arv ei olnud tollal püsiv, ka ei moodustanud ta sellist ühtset liikmeskonda nagu „Pallases“ – siia kuulusid nii vanameelsemad, uuenduste pooldajad, Venemaalt ümberasunud kunstnikud jpt. Peagi ühinesid pallaslased, EKKKÜ-sse kuulusid 1923. aastal ka Eesti Kunstnikkude Rühma liikmed ja nii oli Keskühing mõnda aega tõepoolest eesti kunstnike paremikku koondavaks katusorganisatsiooniks. Tõsi küll, sisetülide tõttu lõi ühingu algusaastail EKKÜ-st lahku grupp vanamoodsaid ja eesti kunstielus vähest rolli omanud kunstnikke, kes asutasid Eesti Kunstnike Liidu, mis omakorda pretendeeris eesti kunstnike ülemaalise esinduse nimele, kuigi kunstielus sellist osa ei suutnud nad kunagi täita.
 
EKKKÜ võttis aktiivselt osa eesti kunstielu kujundamisest, sealhulgas ka Kultuurkapitali seaduse väljatöötamisest. Aktiivsust oma huvide kaitsel väljendasid kunstnikud 1939. aastal kokkukutsutud kunstnike päeval, kus märgukirjas peaministrile nõuti tollal kehtestatud kunstnike registreerimise äramuutmist (kutseoskus diplomi alusel), nõuti ka kultuurkapitali summade suurendamist ja kunstimuuseumile hoone ehitamist.
 
Ka tarbekunstnikud saavad tähistada olulist daatumit – 2012. aastal möödub 80 aastat Rakenduskunstnike Ühingu (RaKü) loomisest. RaKü-ga on seotud kogu eesti professionaalse tarbekunsti areng, ka tarbekunsti näituste korraldamine. Selle eellane 1928. aastal tarbekunsti esimene organiseerumiskatse koondis „Dekoor“ lõpetas üsna pea tegevuse. Alles RaKü kujunes elujõuliseks organisatsiooniks, millesse kogunes kogu eesti tarbekunstnike paremus ning mis andis suuna ja ilme kogu meie tolleaegsele tarbekunstile. RaKü korraldas oma 7 tegevusaasta jooksul iga-aastased üle-eestilised tarbekunstinäitused.
 
1940. aastad olid Eesti kunstiajaloos kaugeleulatuva pöördelise tähendusega. Kõik senised kunstiorganisatsioonid likvideeriti 15. novembril 1940 kui sotsialistliku riigi kunstieluga sobimatud. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juurde moodustatud Kunstide Valitsusel oli oluline osa uue kunstnikkonna organisatsiooni – Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu loomisel. Uue organisatsiooni eesmärgid sõnastati järgnevalt: 1) igakülgne aktiivne kaastöö sotsialismi ülesehitustööks kujutavate kunstnike kasutada olevate abinõudega, 2) tihe side töötava rahvaga ja nõukogude kunsti propageerimine laiemates rahvakihtides, 3) kõigi kunstialade arendamine sotsialistliku realismi alusel, 4) kujutavate kunstnike poliitiline ja kultuuriline kasvatamine ning nende ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse suurendamine. Seega määrati aastakümneteks eesti kunstielu reeglid. Sõja puhkemise tõttu pooleli jäänud tegevus lõpetati 4. jaanuaril 1943 Jaroslavlis, kus peeti Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu pidulik asutamiskoosolek.
 
Neid aegu jääb kirjeldama ka tarbekunstnike algatusel 1940. aasta septembris loodud Kunstnike Kooperatiiv, mille liikmeskond kosus üsna kiiresti 1941. aastaks 200-ni, ning mis muude ettevõtmiste kõrval (näitused, ateljeede asutamine) täitis tellimusi nn linnatänavate dekoreerimisel riiklikeks ja revolutsioonilisteks tähtpäevadeks. Kui kunstiorganisatsioonid allusid ühiskonnakorralduse diktaadile ning leidus ka uude ideoloogiasse uskujaid ja innukaid elluviijaid, siis kunstilooming elas oma arengufaasi, mida ei olnud nii lihtne suruda pealesunnitud ideoloogilisse vormi.
 
Eesti Kunstnike Liidu aastanäitused on toimunud järjestikku 11 korral, toimumis-paikadena on Tallinna Kunstihoonele lisaks kaasatud aastate lõikes erinevaid eksponeerimispindu alates Eesti Arhitektuurimuuseumist ja Tartu Kunstimajast kuni arvukate galeriipindade ja avatud linnaruumini. Kontseptsiooninäituste kuraatoritena, mis reeglina on tõstatanud küsimusi kogu eesti kunsti hetkeseisu või probleemistikku puudutavates küsimustes, nii heas kui halvas, on üles astunud kunstiteadlased ja kunstnikud Toomas Vint, Johannes Saar, Peeter Allik, Reet Varblane, Jaak Soans, Hanno Soans, Kiwa, Anders Härm, Jaan Toomik, Paul Rodgers, Eve Kiiler, Erki Kasemets, Ants Juske, Andrus Joonas, Harry Liivrand, Elin Kard, Heie Treier, Jaan Elken, Vano Allsalu, Katrin Pere, Enn Põldroos, Leonhard Lapin.
Eelmisel aastal valis 2012. aasta näitust korraldav toimkond laekunud ettepanekutest välja Ants Juske üleskutse korraldada vahelduseks üks nö kuraatorita kevadnäitus.
 
Jaan Elken
Kataloog
Back to top