Kunstnikufilmid

EKL FILMID
 
EKL tootis aastatel 1998–2013 koostöös Eesti Kultuurkapitali ja lühiajaliselt ka koostöös Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega lühifilme kunstnikest. Reeglina 15–25 minuti vahele jääva pikkusega valmismonteeritud lühifilmid ei suuda kindlasti avada rikkaid kunstnikuisiksusi hõlmavalt ja lõplikult, tihti kuid kestva võtteperioodi järel on tootjal kasutada tunde nn. musta materjali beetalintidel, see aga on tulevikku silmas pidades hindamatu väärtusega arhiivimaterjal.
 
Komisjon valis välja järgneva kolme kalendriaasta mahus kunstnikke, kunstnikul oli õigus ka komisjoni otsusest keelduda. Reeglina jäi kunstnikule otsustusõigus, kes konkreetselt temast filmi hakkab tegema.
 
Lisaks kunstnikufilmidele on liit aastate jooksul jäädvustanud erinevaid aastanäituseid ja kunstisündmuseid.
 
EKL filmikomisjon:
1998–1999 Jaan Elken, Andres Tali, Sirje Helme
1999–2001 Jaan Elken, Liina Siib, Johannes Saar, Sirje Helme
2002–2004 Jaan Elken, Liina Siib, Sirje Helme, Piret Lindpere
2005–2007 Jaan Elken, Elin Kard, Piret Lindpere
2008–2010 Jaan Elken, Elin Kard, Piret Lindpere, Urmas Viik
 
 
2013
 
GRAAFIK VIVE TOLLI
Igor Ruus 2013.
Režissöör Igor Ruus.
30 min
 
Dokumentaalfilm on jäädvustatud kunstnike paari Vive ja Lembit Tolli kodus, ateljees ja mererannas. Tollide peret ühendab suur armastus Eesti looduse ning rannarahva vastu.
Vive Tolli on eesti graafik. Ta lõpetas aastal 1947 Tallinna 3. Keskkooli. Aastast 1947 õppis kaks aastat Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis keraamikat. Lõpetas 1953. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi graafika erialal. Ta on end mitmel pool täiendanud, sealhulgas aastal 1969 Jugoslaavias ja aastal 1987 Kanadas.
Töötas aastatel 1953–1982 vabakunstnikuna. Seejärel töötas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õppejõuna; aastast 1987 dotsendina ja aastast 1992 professorina.
Ta sai aastal 1965 Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks ja aastal 1978 Eesti NSV rahvakunstnikuks. Ta on aastast 1957 Kunstnike Liidu liige ja aastast 1972 Soome Kalevala seltsi auliige.
Vive Tolli looming hõlmab peale vabagraafika ka raamatuillustratsioone, eksliibriseid ja plakateid. Teda on pärjatud arvukate auhindadega rahvusvahelistel näitustel. Aastal 1978 anti talle Kristjan Raua nimeline kunstipreemia, 1998. aastal Wiiralti auhind. Aastal 2008 sai ta Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinna. 2001. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk. Tema abikaasa Lembit Tolli oli skulptor, tütar Tuulikki Tolli on teatrikunstnik.
 
2012
 
TIIU KIRSIPUU. EDU KOOD
OÜ Raamat-Film 2012.
Režissöör Rein Raamat.
22 min
 
Skulptor Tiiu Kirsipuu on tuntud erakordselt mitmekülgse kunstnikuisiksusena, kes alustas aktiivse näitusetegevusega 1980. aastate keskel. Ta on loonud armsaid väikese kiiksuga skulptuure, osalenud arvukatel puuskulptuuri- ja kuuma klaasi sümpoosionitel, lume- ja jääskulptuurivõistlustel ning mitmetel skulptuuriga piirnevatel kunstiüritustel nii Eestis kui peaaegu kogu maailmas. Tema näol võiks kõnelda ühest eesti kõige enam rändavast kunstnikust, ent samas on tema tegevusvaldkonnad ka kodumaal vägagi kaalukad.
Tiiu Kirsipuu oma tööst: „Viimaste aastakümnete jooksul olen väga tõsiselt hakanud mõtlema oma võimaluste ja kohustuste peale selles elus, sest ma ju tekitan siia midagi juurde. Ma panen asjadesse, mida ma loon, oma energia. Nad on positiivse programmiga ja see on minu väike panus sellesse maailma”.
 
2011
 
PÄEVA KUNSTITÖÖ
ERR, 2011. Režissöör Elo Selirand, produtsent Kadi Katarina Priske.
Saadete arv: 51 (51 kunstnikku). Saate pikkus: ca 2 min.
Võtteperiood 15.-17.10.2011 Patarei merekindluses.
 
Eesti Rahvusringhäälingu ja Eesti Kunstnike Liidu (nõuandvateks jõuks lisaks Eesti Kunstimuuseumi direktriss Sirje Helme ja Eesti Kunstiakadeemia direktriss Signe Kivi) vahel juba ligi kolm aastat kestnud läbirääkimiste ja mõttevahetuste tulemusena  2011. aasta sügisel ETV-s analoogselt Aktuaalse Kaamera järgsetele luuleminutitele teleekraanile ilmunud saatesari „Päeva kunstitöö". 51 lühisaate näol oli televaatajal võimalik (taas)kohtuda 51 kunstnikuga, näha autori spetsiaalselt saatesarja jaoks välja valitud tööd/tööde sarja ja kuulata teos(t)ega seotud lugu - mõttelendu ja loomise konteksti.
„Päeva kunstitöös“ osalesid kunstnikud Leo Rohlin, Jaan Toomik, Vive Tolli, Merike Estna, Timo Toots, Tanel Veenre, Raul Meel, Urmas Viik, Kristiina Uslar, Andres  Tolts, Urmas Puhkan, Katrin Pere, Tiit Pääsuke, Mall Nukke, Kai Koppe, Anu Põder, Villu Plink, Dénes Farkas, Elo Järv, Silvi Liiva, Kaido Ole, Uku Sepsivart, Margus Tamm, Reet Aus, Alice Kask, Leonhard Lapin, Marko Mäetamm, Mare Mikof, Maria-Kristiina Ulas, Virge Jõekalda, Marge Monko, Jüri Ojaver, Laura Põld, Enn Põldroos, Liina Siib, Neeme Külm, Lola Liivat, Tarmo Luisk, Kadri Mälk, Tõnis Saadoja, Jaak Soans, Monika Jörg, Johnson & Johnson, Peeter Mudist, Mare Saare, Lembit Sarapuu, Rauno Thomas Moss, Tanja Muravskaja, Kai Kaljo, Andres Rõhu ja Jasper Zoova.
Saatesari „Päeva kunstitöö“ oli ETV eetris vahemikus 1. november kuni 31. detsember 2011, esmaspäevast laupäevani pärast „Aktuaalset kaamerat“.
 
2010
 
VASTANDUMISED. EKL 10. AASTANÄITUS  
Raamat Film OÜ, 2010.
Režissöör Rein Raamat.
 
KERAAMIK LEO ROHLIN 
Laterna OÜ, 2010.
Režissöör ja produtsent Igor Ruus.
28 min
 
Leo Rohlini sõnul  valis ta keraamiku tee teadlikult ja on astunud seda kadestusväärse kindlusega. Sellest teekonnast räägib ka käesolev film - 30 minutiga antakse lühi-ülevaade kunstnikust, kuidas ja millal temast klassik sai. Leo Rohlin, 40 aastat Eesti Kunstiakadeemias järjepidevalt õppejõuametit pidanud kunstnik, on unikaalloomingu vallas äärmiselt palju korda saata jõudnud, seda kõike põhitöö kõrvalt. Leo Rohlini kogu looming kuulub Eesti tarbekunsti klassikasse.
„Võttes märksõnadega kokku minu loomingulisi seisukohti, siis need oleksidki tarbekunst, disain ja käsitöö. Oma loomingus olen püüdnud visuaalselt lahti mõtestada nende kolme valdkonna omavahelisi suhteid ja probleeme. Teiselt poolt loeksin oluliseks ka keraamika tehnilise poole uurimist, sest ka see sisaldab endas loomingulisi võimalusi ning avastusi.”
 
2009
 
KAHE PEAGA JAANUS. JAAN VARES
Raamat Film OÜ, 2009.
Režissöör ja stsenarist Rein Raamat.
Produtsendid Helvi ja Rein Raamat.
26 min
 
Skulptor Jaan Vares vormis ja lihvis rektorina kolmekümne aasta vältel täiuslikult toimivaks mehhanismiks Eesti Riikliku Kunstiinstituudi, mis andis välja parimate õppejõudude juhendamisel mitu põlvkonda Eestis ja maailmas täna ilma tegevaid kunstnikke. Nõukogude aja karmide ettekirjutuste ja keeldude kiuste oskas Jaan targa ja osava inimesena kujundada suunised eesti kunstile kasulikus suunas ja modelleeris sellega valmis ka oma elutöö. Peale selle jõudis ta luua terve galerii huvitavaid portreeskulptuure, mis ehivad tema Merivälja ateljeed. Nende avastamine ja mõtestamine ootab kunstiteadlasi veel ees. Film püüabki mõista ja avada vaatajale Jaani elutööd ja loomingut, tuues lähemale väga keerulisel ajal elatud vastuolulise elu.
 
SIIMA ŠKOPI MUINASJUTULINE MAAILM
Raamat Film OÜ, 2009.
Režissöör Rein Raamat.
Stsenarist Juta Kivimäe.
Produtsendid Helvi ja Rein Raamat.
26 min
 
Siima Škopi illustreeritud lastekirjanduse klassikat meenutavad vaimustusega kõik praegu juba vanaema-vanaisa eas raamatusõbrad, ent ka täna neid raamatuid lehitsevad lapselapsed. H. C. Anderseni Pöial-Liisist, J. ja W. Grimmi Lumivalgekesest ja W. Hauffi Väikesest Mukist kaunimaid raamatuid on 1950. aastate sotsrealismist välja kasvavas eesti lastekirjanduses keeruline isegi ette kujutada. Nende nimetatud raamatutega ja hiljem ka teistega tuleb kodudesse uskumatult üksikasjaline ja tõene muinaslugude atmosfäär. Lugematud pisiasjad, loodus- ja kostüümidetailid hoopis varasematest ajastutest erutavad laste meeli ja vaimustavad ka ettelugejaid.
Samal ajal oli Siima Škop 1940.–1950. aastail üks enim premeeritud ja institutsionaalselt esile tõstetud plakatiste. Tema kultuuripropagandistlikud ja poliitilised plakatid on esinduslikud ja jõulised. Film liigub koos kunstnikuga kohalikus eesti-juudi kultuurimaailmas, ületades korduvalt ajapiire, minnes tagasi ja lõpetades ometi sealsamas, Tallinna Kunstifondi majas, väikeses raamatuid ja pilte täis korteris.
 
MEES METSAST JA MERE ÄÄREST. SKULPTOR JÜRI OJAVER
AD Oculos Film, 2009.
Režissöör Peeter Brambat.
Produtsendid Mariina Mälk ja Peeter Brambat.
44 min
Mis mees see on, kes on läbi ja lõhki kunstnik, kes üllatab iga kord, kui ta millegagi lagedale tuleb, kelle tööd on rõõmsad ja humoorikad, ent kes oskab peene irooniaga kraapida kodanike ilu-, au- ja õiglustundel? Sõprade hinnangul on Jüri veidi lapsemeelne, musta huumorit armastav parandamatu optimist. Et kunstniku tegemistes on ka rahvusvahelist haaret, tõestas Veneetsia biennaal, kus gondoljeerid muutsid oma tavateekonda, et sõita läbi Jüri skulptuuri alt, mis uhkeldas väljakutsuvalt mitmemõtteliselt üle ajaloos palju näinud Veneetsia kanali.
 
EKL 9. AASTANÄITUS „ENESEPALJASTUS“
Raamat Film OÜ, 2009.
Režissöör Rein Raamat.
Produtsendid Helvi ja Rein Raamat.
25 min
 
Videodokument EKL 9. aastanäituse avamiselt ja järgnevalt koosviibimiselt Tallinna Kunstihoones.
2008
 
MAA JA VEE PIIRIL. DOKUMENTAALFILM UNO ROOSVALTIST
Estonia Film OÜ, 2008.
Režissöör ja produtsent Igor Ruus.
30 min
 
Uno Roosvalti juba üle kolmekümne aasta kestnud loometee on rajatud kindlale alusele. Algusest peale on see tuginenud põlistele väärtustele, pidades oluliseks kunsti eetilisust ja esteetilisust. Uno Roosvalti loomingus on võrdselt olulised nii maal kui ka joonistus, seda nii eraldiseisvate žanritena kui ka vastastikku põimuvatena. Nii on tema maaliloomingule omane tugev joonistuslik alus, mitmeid suuremõõtmelisi maastikukompositsioone ilmestab aga omamoodi maalilisus. Uno Roosvalt maalib ja joonistab merd ja mereäärset maastikku. Rannal on paate ja inimesi. Valitseb tõsine, väärikas meeleolu. Range ja tõsine on ka tugeval joonistuslikul alusel ja jõulisel, mõneti raskepärasel koloriidil põhinev maalimislaad. Selle otseseks aluspõhjaks on noore kunstniku kujunemisaastail valitsenud nn karm stiil. Ent mitte üksnes see. Uno Roosvalti loomingut tervikuna vaadeldes saab üha selgemaks, et tegu on eelkõige kaasaegse rahvusromantismi ühe uue avaldusvormiga.
 
TOOMIKU FILM
Allfilm, 2008.
Režissöör ja stsenarist Marko Raat.
Produtsent Ivo Felt.
77 min 10 sek
 
Portree kunstnik Jaan Toomikust aastal 2007, kui ta tahab hakata lavastama pikka mängufilmi. Toomiku film on Jaani tee painajast teoseni. Raamiks tema läbi elatud, korduvalt üle maalitud ja videoteks vormitud lähedased ja friigid, kes ilma temata olla ei oska ja kelleta Toomik ei oleks see, kes ta praegu on.
Olulise lisamõõtme annab filmile kindlasti laiem, ajaülesem konflikt, mille ümber lugu on ehitatud ning mis pole filmi õnnestumise seisukohalt sugugi ¬väheolulisem kui Jaan Toomiku karismaatiline persoon. Toomiku film ei näita ainuüksi ühte konkreetset indiviidi, kes on sündinud aastal 1961, teinud need ja need tööd ning esinenud nendega seal ja seal, vaid ka Kunstnikku, kes leiab ennast seismas teelahkmel või lausa loomingulisest kriisist. Toomiku film on üks võimalus teha Toomikust filmi. Nagu võib mõista filmi läbivast kujundlikust stseenist, kus Jaan peeglisse piieldes põnevuseseguse pelgusega sinna ilmuvat meest ootab. Ei ole kindel, kelle silmad ja kas üldse, on suutelised nägema objektiivset tõde. Nimikangelase avatus ja tema tõed puudutavad aga selle filmi vaatajaid kindlasti.
 
2007
 
INGE TEDERI MAAILM
Raamat Film OÜ, 2007.
Režissöör Rein Raamat.
Stsenarist Juta Kivimäe.
Produtsendid Rein ja Helvi Raamat.
30 min
 
Inge Teder on olnud Eesti Kunstimuuseumi direktorina, kriitikuna ja tarbekunstiloolasena üks koloriitsemaid isiksusi Eesti kunstimaastikul eelkõige nn nõukogude modernismi perioodil, 1960.–1980. aastail. Ent tema tegus kohalolek on tuntav ka täna. Portree Inge Tederist avab ühtlasi ka kogu ajastu kunstielu olemuse selle tugevates kontrastides, paratamatutes kokkulepetes ja konfrontatsioonis omaaegse okupatsioonirežiimi ideoloogilise tegelikkusega. Inge Tederi aktivasse võib lugeda Eesti Kunstimuuseumi kui tugeva näituste- ja teaduskeskuse loomise nõukogude aastakümnetel. Tänu temale toimus arvukalt erakordselt häid muuseuminäitusi, loodi kontaktid Moskva ja Leningradi suurte kunstimuuseumidega ja väliseesti kunstnikega, kellest mõnedki saatsid oma pärandi kodumaale. Tänu temale loodi tänini funktsioneerivad spetsiifilised kunstimuuseumid Tallinnas: Eesti Tarbekunsti ja Disainikeskus, Niguliste Muuseum, Adamson-Ericu Muuseum ja Kristjan Raua Majamuuseum Nõmmel.
Kunstimuuseumi direktorina oli Inge Teder erakordselt jõuline isiksus. Tema suhe Kunstimuuseumiga oli objektiivne ent sügavalt isiklik, suhe alluvate kolleegidega oli autoritaarne ja samuti väga isiklik. Inge Tederi lahkumisega EKM direktori ametipostilt lõppes üks oluline ajastu Kunstimuuseumis ja tema karmist kriitikas muuseumi teadusnõukogu koosolekuil, tema sententsidest ning suhtumistest räägitakse senini legende. Esimesena meenuvad enamasti tema korraldatud ühised lõunad, nn muuseumi kohvilaud, mis algas täpselt kell üks, kestis täpselt üks tund, toimus Kadrioru lossi ärklikorrusel ja kust oli absoluutselt võimatu puududa.
 
ARMSAD IDEALISTID SIGNE JA ARSENI MÖLDER
Raamat Film OÜ, 2007.
Režissöör Rein Raamat
Stsenarist Juta Kivimäe.
Produtsendid Helvi ja Rein Raamat.
26 min
 
Portreefilm jäädvustab skulptoritest abielupaari Signe (1918 – 2006) ja Arseni (1919 – 2009) Mölderi loomingutee, käsitleb nende rolli haritlaste ja kunstipedagoogidena, uurib kunstnike mälu valikulisust ja objektiivsust, ajastukajalisi muutusi loomingus ja kahe kunstniku inimlikku lugu. Kaasaegsed mäletavad neid lahutamatute kaaslastena osalemas kunstiüritustel ja suurnäituste avamisel. Kõikjale alati koos ilmuvad Signe ja Arseni osutusid omalaadseks arhetüübiks. Nende varjamatult raugalikud kehad, vanad lihtsailmelised näod ja mingisse hoopis varasemasse aega kuuluvad korralikud pühapäevariided pakkusid illusiooni turvalisest stabiilsusest.
 
2006
 
ANTS VIIDALEPP
Ad Oculus Film, 2006.
Režissöör Peeter Brambat, konsultant Mai Levin.
29 min
 
Filmi raamistuseks on vanameistri näitus Viinistu kunstimuuseumis. Viidalepa kahe viimase aastakümne looming on rahvalikult groteskne, väikeseformaadilistel õlimaalidel arenevad koomiksitaoliselt naljalood, kus tegelastel seljas läinud sajandi algusaegade pidurõivad, nägudel lihtsameelsed naeratused ja igal pildil oma veider väike olmeline faabula nagu Viidalepa lõpmatutel meenutuslugudelgi. Filmis avaneb vana kunstniku igapäevaelu kontekst: suvekodu Kassaris, vanad Kassari tuttavad, ateljeekorter Tallinna Kunstihoones ja jalutuskäigud koeraga lähedasel Toompea nõlval. Just mäng minevikuga on võtmeks Peeter Brambati filmi õnnestumisele. Ta on lasknud Viidalepal rääkida lugusid, rääkijat enda radadel omatahtsi jalutada lastes. Õnnestunult filmi integreeritud kultuuridokumentaal, mustvalged kaadrid Ants Viidalepa ja Andres Söödi omaaegsest filmist toovad mõneks hetkeks vaataja ette vana kunstniku hoopis teisest ajastust – Johannes Võerahansu. Õpetaja, kellelt kunagine andekas õpilane näib olevat omandanud peale ametioskuste ka mõningad talle täna tunnuslikud käitumisjoonised, nagu näiteks mahlakas arhailine kõnemaneer. Jalutuskäigud ajas toovad Viidalepa režissööri tahtel minevikust kõige kaasaegsemasse kultuurikeskkonda Eestis. Vana kunstnik siseneb Kumu-sse ja satub omaenese minevikku. Sõjajärgsete aastate ekspositsioonis on viiekümnendatest pärit maal Jaanipäev omistatud ekslikult Ants Viidalepale. See on nii koomiline stseen Viidalepa enda huumori vaimus, et vanahärra näole ilmub sügav rahulolu naeratus. Ta väidab kaamerasse vaadates mõnuga, et ei tunne sellist tööd, muuseum on ämbrisse astunud! Ja pealegi, pisut eemal on eksponeeritud koos esimese abikaasa Helvega kahasse maalitud noored mudellendurid pioneerikaelarättides, samas Elmar Kitse, Evald Okase ja teiste ajastu tegijate maalid. Ta on kontekstis ja ajastus, mida kuraator on teoseid valides väärtustanud. Režissööri küsimusele, tema suhtest aja ja sellesse maalitud omaaegsete töödega, vastab Viidalepp hoopis küünilise lookesega Elmar Kitsest. Ja siis veel teine lugu katkiläinud tšellost, millele hää kirstumeister uue kaane meisterdas ja mis seejärel millegipärast vanal moel mängida ei tahtnud, on ju samuti üks Viidalepa kummalistest mitme otsaga lugudest. Miks Viidalepast ei saanud tšellomängijat vaid hoopis kunstnik, on jälle omaette lugu – kõik lood ei saanudki mahtuda ühe filmi sisse.
 
LEMBIT SAARTS
Raamat-Film OÜ, 2006.
Režissöör Rein Raamat.
18 min
 
Lembit Saartsi (1924-2016) kunstnikuisiksus kujunes välja Pallase maalitraditsioonis. Selle parimad jooned on kandnud ta läbi oma loomingu hilisemasse eesti kunsti, kujunedes üheks meie poeetilisemaks maalikunstnikuks. Tartu pallaslasest Lembit Saartsist jutustavad tema sõbrad, eakaaslane kunstnik Heldur Viires ja noorema põlvkonna kirjanik Mart Kivastik. Saarts arutleb elu ja kunsti üle. Sõna saavad ka elukaaslane Eeva Anti ja kunstiteadlane Tiiu Talvistu. Film kunstnikust, kes 1950ndate lõpul pärast Siberist naasmist kunstiellu tagasi pöördudes leidis end just neil aastail kodumaal taas tärganud modernismis.
 
EVI TIHEMETS
Raamat-Film OÜ, 2006.
Käsikiri Mai Levin, režissöör Rein Raamat.
20 min
 
Evi Tihemets on olnud pool sajandit eesti graafikute esiridades. Ta on viljelenud väga erinevaid tehnikaid, eelkõige värvilist litograafiat, pehmelakki ja teisi sügavtrükitehnikaid, segatehnikaid. Ta on loonud nii pisigraafikat, portreesid kui ka monumentaalseid suurvorme, illustreerinud raamatuid, võtnud kasutusele siiditrüki. Tema looming üllatab praegugi otsingurõõmu ja ideede värskusega. Evi Tihemetsa töid on eksponeeritud enam kui kolmekümnel isikunäitusel, mis on toonud talle mitmeid kodumaiseid ja rahvusvahelisi preemiaid. Lugu eesti naiskunstnikust, kel seljataga väga stabiilne pikk loominguaeg.
 
2005
 
F.F.F.F LÄHEB LAIALI
Kuukulgur Film, 2005.
Režissöör Marko Raat.
50 min
 
2005. aasta veebruari esimesel nädalal saabus kunstiinimeste meiliboksidesse teade: „Eesti metalli kuulsaim tüdrukutebänd F.F.F.F. läheb laiali! Pärast oma viimast esinemist 2005. aasta jaanuaris Iirimaal otsustas grupp F.F.F.F. koosseisus Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsar ja Maria Valdma, et senisel kujul pole nende ühisloomingul enam mõtet." Dokumentaalfilm portreteerib ligi kümme aastat koos tegutsenud rühmituse F.F.F.F. (Fun For Five Females) kuulunud kunstnikke ja avab laialimineku tagamaid. Palju juttu ja segaseid tundeid nagu iga lahutuse puhul.
 
MARE VINT
Exitfilm, 2005
Režisöör Anri Rulkov
20 min 15 sek
 
Mare Vint leidis oma ülimalt rafineeritud joonistusstiili juba 1970. aastatel, tema loodusvaated ja pargipildid võluvad vaatajat oma esteetilise kvaliteedi ja kergelt metafüüsiliste meeleoludega. Ta esineb regulaarselt litode, serigraafiate, tuši- ja värvipliiatsijoonistustega nii Eestis kui ka välismaal, tema töid on mitmete kunstimuuseumide kogudes üle maailma. Mare Vint oma näituse “Valitud vaated” (2004) avamise eel, ajal ja järel – joonistamas ja rääkimas oma loomingust.
 
JAAN KLÕSEIKO
Estonia Film, 2005
Režisöörid Eve Ester, Igor Ruus.
30 min 30 sek
 
Jaan Klõšeiko on fenomen eesti kultuuris. Lõpetanud ERKI maalikateedri möödunud sajandi kuuekümnendatel, sukeldus ta ajakirjandusse ja temast sai raamatukujundaja. Tema tõeline kirg on aga fotograafia ja ta on järjekindlalt jäädvustanud Eesti kultuurielu sündmusi: tema fotoarhiiv sisaldab kümneid tuhandeid fotonegatiive. Ääretult joviaalne, mõnusa huumorimeelega ja alati kordumatu boheemlik Jaan Klõšeiko viib filmigrupi kaasa jalutuskäigule Tallinna vanalinna tema töö- ja saatusepaikadega seotud majade marsruudil ning kõneleb oma elufilosoofiast. Klõšeikost ja tema loomingust räägivad kunstiajaloolased ja kunstnikud.
 
KURSI KOOLKOND
Raamat Film OÜ, 2005.
Režisöör Rein Raamat.
30 min
 
Tartus 1988. aastal asutatud Kursi koolkonna teeb eriliseks see, et ta polegi kunstikoolkond vanas mõistes, pigem on see sõpruskond ja vähem mingit konkreetset stiili või ideoloogiat ühendav liikumine. Vaatamata sellele on seltskond püsinud koos ja igal aastal esinenud vähemalt ühe ühisnäitusega. Film keskendub rühmituse kunstnike erinevate loomekreedode tutvustamisele: Ilmar Kruusamäe, Andrus Kasemaa, Peeter Allik, Albert Gulk, Priit Pangsepp, Imat Suumann, Marko Mäetamm, Reiu Tüür.
2003
 
KUJUTLUSE TUME TAEVAS. JALUTUSKÄIK KADRI MÄLGU EHETE MAAILMAS
Exitfilm, 2003.
Režisöör Marianne Kõrver.
19 min 49 sek
 
2002
 
ERKI KASEMETS
Rühm Pluss Null, 2002
Režisöör Meelis Salujärv.
18 min
 
Erki Kasemets teeb oma kunsti hävingu ääre peal. Ta tõmbab oma ideid väärtusetute asjade hulgast nagu mängukaarte suurest pakist ja heidab need sinna jälle tagasi. Tema loomingusse kuulub isikliku elu dokumenteerimine, polügoonteater, prügikunst ja perfomance’id, masinad, kineetiline kunst, mängud ja mängureeglite väljamõtlemine. Kasemets on keskkonnakunstnik. Tema näitustest ei jää midagi järele, tema kunst on kokku pandud tsivilisatsiooni jääkidest, pärast eksponeerimist galeriis rändavad tema teosed pahatihti prügimäele tagasi. Kasemetsa kunstis on tähtis kontekst: tema kunsti ei saa tarbida, aga saab selles osaleda.
 
ENN JOHANNES
Raamat Film OÜ, 2002.
Režisöör Rein Raamat.
15 min
 
Metallikunstnik Enn Johannes on eesti medalikunstnik, kelle kujundatud ja valmistatud on Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ja Konrad Mäe maalipreemia medalid. Loomingulises kõrgvormis kunstnik ja õppejõud on sunnitud loobuma Tallinna korterist, õppejõu tööst Kunstiakadeemias ja elab nüüd vaid üksikute vanakestega asustatud külakeses Hiiumaal. Iga-aastased kunstipreemiate ning riiklike kultuuri- ja spordipreemiate mälestusmedalid tulevad nüüd Tallinna väikesest külast Hiiumaalt, kus Enn Johannes oma abi vajava vennaga vabakutselisena elab.
 
RAUL RAJANGU FENOMEN
OMAfilm, 2002.
Režisöör Liina Kulles.
36 min
 
Raul Rajangu saabus 1980ndate keskel sensatsioonina eesti kunsti ja kõigutas seal valitsenud väärtusi. Tema maalid erinesid kõigest sellest, mida meie auväärsed näitusesaalid olid oma seintel kandnud. Kohati lapselikud, olid need täis fragmentaarseid mälupilte 1950ndatest. Aastatel 1990-92 maalis ta oma kodus Viljandis, hiljem taandus metsa, andes maad müütidele iseendast. Film tahab neid müüte purustada. Kunstnik räägib oma loomingust, pihib oma pikaajalisest võitlusest deemonitega ja nende teraapilisest vaigistamisest.
 
2001
 
LEMMING NAGEL
Raamat Film OÜ, 2001.
Režisöör Rein Raamat.
15 min
 
„Lemming Nagel” on film võimalusest teha head ja samal ajal paljudele arusaadavat kunsti. Algab nagu muinasjutuline joonisfilm. Kusagil linna ääres elab kõrghoones maalija Lemming Nagel (sünd. 1948), kelle aknast paistab laulva revolutsiooni ajal eestlase vaimsusele, iseolemisele ja järelkasvule ülimalt vaenulikuks kuulutatud Lasnamäed ääristav metsik loodusmassiiv. Ja selle võseriku varjus peitub kõiksugu imelisi võimalusi pakkuv prügi mahapaneku koht. Tarvitseb Nagelil vaid jalutada seal pisut oma lonkava koeraga ringi ja ennäe: nagu imeväel valmivad seitsmekümnendate rockigeneratsiooni parimat vaimsust kandvad kolmemõõtmelised installatsioonid. Euroopa Liidu kahtlased ideed, ohtlikud allveelaevad ja väsinud aega varjavad käokellad jõuavad Nageli Lasnamäe ateljeelaboratooriumist näitusele, et pälvida seal publiku üldrahvalikku armastust ja kriitikute südamlikku, pisut nõutut huvi.
 
2000
 
JAAN ELKEN – TEISTMOODI TEGELIKKUS
Raamat Film OÜ, 2000.
Režisöör Rein Raamat.
20 min
 
Maalikunstniku ja Tartu Ülikooli maalikunsti professori Jaan Elkeni loomingu aineseks on peamiselt nüüdisaegne urbanistlik keskkond, varasema hüperrealistliku motiivikesksuse on asendanud jõuliselt ekspressiivne abstraktne laad. Tema loomingut on omandanud mitmed muuseumid ja kunstikollektsioonid Eestis ja kaugemal, seda on tunnustatud ka mitmete autasudega. Elkeni loomingut tutvustatakse kolmel aastal (1997–1999) toimunud näituste kaudu, kunstniku loomingut kommenteerib kunstitedlane Harry Liivrand.
 
TARTU SÕPRUSKOND – KUNSTI SAAB IGAL AJAL TEHA
Raamat Film OÜ, 2000.
Režisöör Rein Raamat.
42 min
 
Sarmikas dokumentaal sõjajärgsetel aastakümnetel Ülo Soosteri ümber koondunud Tartu kunstnikerühmast. Valve Janov, Kaja Kärner, Silvia Jõgever, Lembit Saarts ja Heldur Viires olid esimene generatsioon Pallase vaimsusest välja kasvanud kunstnikkonnast, kel tavapärane enesetäiendusvõimalus Pariisis jäi alanud teise maailmasõja tõttu kogemata. Selle asemel veetsid Saarts, Viires ja Sooster aastad 1949–1956 Nõukogude vangilaagrites. Väga erinevaist isiksustest kujunenud sõpruskonna lugu joonistub välja pikkadest rahulikest monoloogidest. Eakate kunstnike mälestuskildudest kujuneb terviklik lugu ühe kunstipõlvkonna saatusest.
 
1999
 
EESTI KUNST. LAURENTSIUS
ETV, 1999.
Režisöör Marina Mälk.
10 min 06 sek
 
Lühifilm kunstnik Laurentsiusest valmis 1999. aastal, mil tema looming väljendas kriitikute sõnul ehedaimal kujul MTV-põlvkonna kunsti. Teda on nimetatud meie aja apokalüpsisemaalijaks ja küüniliseks visionääriks, kes valdab perfektselt maalitehnikat. Laurentsius (Lauri Sillak) pälvis 1996. aastal koos oma toonase koostööpartneri Tommyga Vaal galerii aastapreemia. Eesti Kunstnike Liidu tellimusel valminud videofilm annab lühiülevaate Laurentsiuse loomingust.
 
1998
 
KAIDO OLE
Raamat Film OÜ, 1998.
Režisöör Rein Raamat.
10 min
 
Film jälgib maalikunstnik Kaido Ole uue teose sündi. Üheaegselt töö kulgemisega kuuleb kunstniku enda ja kolleeg Jaan Elkeni arutlusi ja kommentaare Ole loomingu ja loomeprotsessi kohta. Kaido Ole on õppinud Eesti Kunstiakadeemias disaini ja maali. Tal on olnud ohtralt isiku- ja grupinäitusi nii Eestis kui välismaal, nende hulgas ka Eesti esindamine Veneetsia biennaalil koos Marko Mäetammega 2003. aastal. 1998. aastal pälvis Ole Kristjan Raua nimelise aastapreemia ning kahel korral on ta pälvinud ka Kultuurkapitali aastapreemia.
 
Back to top