Ajalugu

Väga lühike Eesti Kunstnike Liidu ajalugu
 
Kantud ette näitleja Jaak Printsi poolt EKLi 75. sünnipäevale pühendatud uusaastavastuvõtul 4.01.2018 Tallinna Kunstihoones.
 
Täna õhtul jutustan teile lühidalt Kunstnike Liidu rikkalikust ja mitmetahulisest, kohati ka vastuokslikust ajaloost. Pidades silmas piiratud ajaresurssi, on see tahes-tahtmata vaid väike valik olulistest sündmustest, nimedest ja mõtteavaldustest. Selle väikese ajalooassortii on kokku pannud kunstnike liidu tänased juhid Vano Allsalu ja Elin Kard, tuginedes Jaak Kangilaski, Sirje Helme, Ülle Kruusi ja teiste lugupeetud asjatundjate poolt öeldule ja kirjutatule.
 
Proloog
 
Meisterlikku, vaataja silma, südant ja mõistust puudutavat kunsti on Eestis tehtud juba palju sajandeid – professionaalsest kunstnikkonnast ja erialaühendustest saab rääkida eelkõige 20. sajandi tulekuga. Esimeseks eesti kunstiorganisatsiooniks võib pidada 1907. aastal Tallinnas asutatud Eesti Kunstiseltsi. 21. jaanuaril 1918 sünnib Tartus kunstiühing Pallas, milles küll esialgu annavad tooni rohkem kirjanikud. Riiklikult hooldab eesti kunstielu 1919. aasta veebruaris ellu kutsutud Haridusministeeriumi kunsti-ja muinsusosakond, mida juhatab Kristjan Raud.
 
Paljud noored kunstnikud on haridust omandamas Lääne-Euroopa kunstikeskustes, üha suureneb ka kunstikoolis Pallas ja Tallinnas Kunsttööstuskoolis õppijate hulk. Kunstielu mitmekesistub ning selle kandepind ühiskonnas laieneb. 1925. aastal asutatakse kultuurielu toetuseks Kultuurkapital. Tallinna Kunstihoone saab valmis aastal 1934 ja järgmisel aastal alustab tegevust ka Kuku klubi. 1937. aastal toimub Pariisis maailmanäitus, kus eesti kunstnikele ja arhitektidele määratakse kokku seitse Grand Prix'd, kaheksa audiplomit, üheksa kuld ja kuus hõbemedalit ning üks pronksmedal..
 
Kahe maailmasõja vahel tekkinud kunstnike organisatsioonide hulk ja nende omavahelised pingsad suhted on tunnistuseks loomevabadusest – ning samas tollaste arvamusliidrite suutmatusest ühistegevuseks kompromisse leida. 1922. aasta märtsis jõutakse Tallinnas siiski ühe kesksema organisatsiooni – Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) – loomiseni, mis tegutseb kuni 1940. aastani. See on organisatsioon, mida ka tänane Eesti Kunstnike Liit loeb üheks oma olulisemaks eelkäijaks. 1932. aasta seisuga kuulub ühingusse 36 kunstnikku, teiste seas Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Eduard Wiiralt, Eduard Ole, Jaan Koort, Günther Reindorff, Eduard Taska ja Adamson-Eric.
 
Juba 1923. aastal on aga moodustatud veel nii Eesti Kunstnikkude Ryhm (EKR) kui Eesti Kunstnikkude Liit (EKL) – viimane neist ambitsiooniga kujuneda kunstielu juhtivaks jõuks, mis paraku ei õnnestu. Ei puudu ka Rakenduskunstnike ühing RaKü, tarbekunstnike ühing „Dekoor“ ning kunstiühing „ARS“. Esimese vabariigi aegsete kunstiorganisatsioonide seast leiab veel nii mõnegi põneva nime: Kunsti Edendamise Selts, Eesti Akadeemiline Kutseõiguslikkude Kunstnikkude Kutseühing (EAKKK), Eesti Kujurite Kutseühing, Narva Kunstiühing ja Uus Kunstnikkude Koondis.
 
I Asutamine / 1943
 
Möödunud sajandi neljanda kümnendi alguses kaotab Eesti oma iseseisvuse, inimesed senise elukorralduse ja vabadused, neist paljud ka oma kodu, lähedased ja elu – dramaatilised muudatused tabavad ka kunsti valdkonda. 15. novembril 1940 likvideeritakse kõik senised kunstiorganisatsioonid kui sotsialistliku riigi kunstieluga sobimatud. Algavad ettevalmistused Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu loomiseks.
 
Uue organisatsiooni eesmärkidena sõnastatakse igakülgne aktiivne kaastöö sotsialismi ülesehitustööks kujutavate kunstnike kasutada olevate abinõudega; tihe side töötava rahvaga ja nõukogude kunsti propageerimine laiemates rahvakihtides; kõigi kunstialade arendamine sotsialistliku realismi alusel ning kujutavate kunstnike poliitiline ja kultuuriline kasvatamine ning nende ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse suurendamine.
 
Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu asutamiskoosolek toimub nõukogude tagalas, Jaroslavli linnas, kus täpselt 75 aasta eest kogunesid klubis „Gigant“ 18 eesti kunstnikku. Juhatusse ja revisjonikomisjoni valiti Adamson-Eric, Richard Sagrits, Paul Luhtein, Aino Bach, Ferdi Sannamees, Boris Lukats, Jaan Jensen ja Hendrik Vitsur – lihtliikme staatusse jäävad asutamiskoosolekul osalenud Eduard Einmann, Evald Okas, Karl Burman, Märt Bormeister, Ernst Kollom, Priidu Aavik ja teised.
 
Need on keerulised ja karmid ajad, kus kunsti tehakse „organite“ valvsa pilgu all sotsrealismi kaanonitest lähtuvalt ning teemadki on ette antud: nõukogude rahva kangelaslik võitlus fašistlike röövvallutajatega, sotsialistlik ülesehitustöö, kommunistlik partei ja suur juht Stalin. Tähendusrikas on siiski, et esimene suurem nõukogude eesti kunstinäitus Moskvas on pühendatud Jüriöö ülestõusu 600. aastapäevale.
 
...eks kunstnikkonna vahelt jooksis tollal läbi seesama rindejoon, mis kogu rahvast: sageli sunnitult, vahel veendumusest, teinekord lihtsalt juhusest tõugatuna leiti ennast ühelt või teiselt kaldalt. Nii nagu laagrites ja Punaarmees hukkunud Eduard Taskat, Roman Tavastit või Kaarel Liimandit, ei saa unustada ka saksa okupatsiooni ohvriks langenud Andrus Johanit, Arkadio Laigot, Karl Pärsimäge ja paljusid teisi kunstnikke.
 
Igatahes sellal, kui osa kunstnikest valmistub koos võidukate punavägedega astuma taas Eesti pinnale, on teised juba põgenenud üle tormise mere Rootsi, ühinenud võitluseks soomepoistega või lahkumas Saksamaale. Kokku lahkub Eestist läände enam kui kaks ja poolsada kunstnikku, kunstiteadlast ja arhitekti.
 
Tänasel pidulikul päeval ei anna me hinnanguid ega mõista kohut, vaid püüame meenutada ja mõista – ja näha poliitilise kõrval loova vaimu otsinguid, kunstniku igikestvat püüdlust oma kaasaegseid kõnetada, julgeda mängida ja vahel ka provotseerida... eks räägi leidlikkusest kasvõi see lugu, kuidas Adamson-Ericul ja Paul Pinnal õnnestus Jaroslavlis teatrikostüümide laost laenatud uhkemates ülikondades ja omavahel sundimatult prantsuse keeles lobisedes kehastuda diplomaatideks - ning niimoodi liitlasriikide esindajatele mõeldud restoranis hoopiski rammusamat suppi maitsta kui nõukogude kunstnikule ette nähtud. Lips vatijopi all – nii elab stalinistliku surutise all oma salaelu edasi ka euroopalik kunstimõte, kultuur ja kogemus – et hiljem vabamates oludes taas vilja kandma hakata.
 
II Hirm / 1950. aastad
 
Esimestel sõjajärgsetel aastatel hoiab nõukogude keskvõim ennast Eestis veidi tagasi: esialgu ei toimu sundkollektiviseerimist põllumajanduses ja kultuuri valdkonnaski valitseb hirmusegune ootus - ebaõiglust ja pealekaebamist on palju, ent julmemad repressioonid on suunatud pigem metsavendade vastu. Võitja õigusega hõlmavad ida pool rindejoont seisnud loovisikud paremad positsioonid – ateljeed ja ametikohad – ka kohalikul kunstiväljal.
 
1947. aasta keskpaigast vallanduvad tagakiusamine ja terror täie hooga, päädides Eestis kaks aastat hiljem märtsiküüditamisega. 1950. aasta kevadel leiab aset EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum, mille teravik on suunatud kodanlike natsionalistide, formalistide, kosmopolitistide ja teiste „kahjurite“ hukkamõistmisele.
 
Kohalikust parteiladvikust alguse saava puhastuse käigus kaotab paljude teiste hulgas oma ametikoha kunstnike liidu esimene juht ja Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor Adamson-Eric. Likvideeritakse Pallase juurtega Tartu Riiklik Kunstiinstituut. Terve rida kunstnikke ja kunstiajaloolasi - Ülo Sooster, Olev Subbi, Lembit Saarts, Henn Roode, Ilmar Malin, Villem Raam, Heldur Viires, Henno Arrak – vangistatakse või küüditatakse. Eksmatrikuleeritakse kõrgkoolist, heidetakse välja Kunstnike liidust või kaotab erialase töö üle 60 looja.
 
1950. aasta 18. novembri Sirbis ja Vasaras kurjustab seltsimees Max Laosson, et „täiesti sööti oli jäetud poliitiline kasvatustöö ja erialane kvalifikatsioonitõstmine kunstiasutuste töötajate ja loovate liitude liikmete hulgas“. Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu vastne juht Eduard Einmann rõhutab kunstnike meisterlikkuse tõstmise vajadust ning juhib samuti tähelepanu puudustele poliitilises kasvatustöös rea kunstnike seas, kes ei suhtu sellesse vajaliku tõsidusega (Richard Sagrits, Elmar Kits jt). Nördinult nenditakse ajalehes, et „üheltki kunstnikult ei kuuldud, kuidas ta töötab oma meisterlikkuse tõstmiseks, kuidas ta täidab ÜK(b)P Keskkomitee otsuseid ideoloogilisel alal.“ Kriitikast ei pääse ka kunstikriitikud: „Vaatamata vabanemisele formalistlik-kosmopoliitilistest vassingutest, ei ole meil veel neil aladel jõutud tõelise marksistliku kriitikani.“
 
5. märtsil 1953 sureb suur juht ja õpetaja Jossif Stalin. Samal aastal valmib aadressil Võiduväljak 6 spetsiaalselt kunstnikele ehitatud ateljeede ja korteritega hoone. Läheb veel mõni aasta enne, kui küüditatud hakkavad järk-järgult koju tulema ning kultuurisfääri jõuavad vabamad tuuled.
 
III Sula / 1960. aastad
 
1957. aastal leiab Moskvas aset VI ülemaailmne noorsoo- ja tudengifestival, mis kujuneb kultuuriliseks avalöögiks Nikita Hruštšovi võimu all alguse saanud sula-ajastule. Kohale saadetakse Leili Muuga, Endel Taniloo ja teisi noori kunstnikke. Inspireerituna kohtumisest ameerika abstraktsete maalijatega, teeb Lola Liivat-Makarova oma esimese abstraktse pildi. Sotsrealismi vundamenti tekib üha enam mõrasid ning vormiüldistus, värvimäng ja inimlikumad teemad saavad eesti kunstis üha suurema eluõiguse.
 
Eesti Nõukogude Kunstnike Liit on aastal 1957 aset leidnud IX kongressil nimetatud ümber Eesti NSV Kunstnike Liiduks ning saanud endale uue põhikirja. Tähelepanuväärne on see, et salajasel hääletamisel ei pääse juhatusse ükski kommunistliku partei liige. Samal aastal alustatakse Tartu Kunstnike Maja ehitamist.
 
See on aeg, mil elu näitelavale astub terve plejaad sõjajärgset eesti kultuuripilti vormivaid suurkujusid – nad kerkivad esile piineldes, unistades ja pidutsedes – paljud neist on tagasi tulnud repressioonide varjusurmast. Nii on näiteks "Tartu boheemlaste kuningaks" nimetatud Artur Alliksaar tulnud 58. aastal salaja tagasi Vologda oblastist, töötanud Tartus olude sunnil õlletehases ja raudteel.
 
Nii pole ime, et vabamates oludes läheb loominguline elu üha kiirematel tuuridel käima nii Tallinnas kui Tartus, Kukus kui Werneris, kunstnikud segunevad luuletajate, muusikute ja arstidega, mängitakse malet ja tehakse nalja, vein ja värv voolavad ojadena. Maalikunstnike seas levib viguriga küsimus „milline on kõige kallim värv“ - õige vastus on „nina-lilla“ – seepärast, et selle tooni saavutamiseks tuleb pikaajaliselt tarvitada kallist konjakit.
 
1960. aastate rikkalikust kunstipildist leiab küllaga Eesti kunstilukku jäädvustunud teoseid ja autoreid - moodsa kunsti võimsaks manifestatsiooniks kujuneb Elmar Kitse 1966. aasta isikunäitus Tartu Kunstnike Majas, mille enam kui sajast teosest on enamik valminud loomingulises palangus sellesama aasta jooksul. „Äratuntava maailmaga jäävad siduma peened niidid, kuid ta on intriigi alusena kogu aeg olemas. See pole objektide, vaid mulje- ja aistingumaailma reaalsus,“ nendib kunstikriitik Ene Lamp näitust arvustades.
 
Tallinnas on noored kunstnikud Tõnis Vint, Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Tõnis Laanemaa ja Aili Vint loonud rühmituse ANK’64 – nende kunstiotsingud haakuvad noortekultuuri, jazzi ja op-kunstiga. Tartus juhib Kaljo Põllu legendaarset ülikooli kunstikabinetti, aastal 1967 saab samas alguse kunstirühmitus Visarid, kes räägib oma manifestis rahvusliku kultuuri omapärast, harmooniast ja tasakaalust.
 
1969. aasta detsembris toimub Tallinnas kohvikus Pegasus näitus, mille plakatil on kujutatud Campbelli supipurki a'la Andy Warhol. Leonhard Lapini, Ando Keskküla, Andres Toltsi ja Ülevi Eljandi tegutsemisel on sündinud kunstirühmitus SOUP 69, mis toob popkunsti esteetika ja teemad jõuliselt ka kodumaisesse kunstipilti. Samal aastal algatab Bruno Tomberg Kunstihoones esimese näituste seeriast „Ruum ja Vorm“, mille eesmärgiks seatakse uute seoste otsingud, mitte objektide lõpetatus. Aasta varem, 1968, on saanud alguse tänasesse päeva ulatuva Tallinna Graafikatriennaali ajalugu.
 
Sula-aja oludes edeneb ka sotsialistlik „loomemajandus“ – 1944. aastal alguse saanud NSV Liidu Kunstifondi vabariiklik osakond saab 58. aastal uueks nimeks ENSV Kunstifond – ning kujuneb järgnevatel aastakümnetel kunstiloome produktsiooniplatvormiks ja kunstnike liidu ning kogu kunstielu majandusmootoriks. 1964. aastaks valmib uus tootmishoone asukohaga Pärnu maantee 154, kuhu koondub suurem osa seni üle linna paiknenud töökodasid.
 
Kuuekümnendate teisel poolel süveneb arusaam, et elu võib olla ilus ja lootusrikas ka nõukogude korra viljastavates tingimustes – inimene pürgib kosmosesse ...vabameelsus ja mässumeelsus teevad mitu tiiru ümber maakera – toimuvad üliõpilasrahutused, hipid heidavad riided seljast, protestitakse Vietnami sõja vastu – juba tundub, et sotsialismgi võib evolutsioneeruda millekski inimnäoliseks. 1968. aasta toob Praha kevade ja selle mahasurumisega kaasneva pettumuse. Ning ärgem unustagem, et juba 64. aasta sügisel on võimule tulnud Leonid Iljitsh Brezhnev, kelle juhtimisel suundub suur nõukogudemaa järgneval kahel aastakümnel üha suuremasse stagnatsiooni ning rahvusvahelisse isolatsiooni.
 
IV Stagnatsioon / 1970-1980. aastad
 
Eesti NSV Kunstnike Liitu juhitakse nii: kongress valib juhatuse, see omakorda presiidiumi. Palgaline töökoht on liidu esimehel ja vastutaval sekretäril. Esimeheks on aastatel 1967 kuni 1985 Saaremaalt pärit „korpusepoiss“ Ilmar Torn, kes on vahetanud sellel kohal välja karikaturist Jaan Jenseni. Presiidium tegeleb näituseplaanide, žüriide ja kunstinõukogude koostamisega, planeerib rahalisi vahendeid ja jälgib Kunstifondi tegevust, hindab liidu liikmekandidaate – ja jagab ka kortereid, ateljeesid, autoostulube ning turismituusikuid. Paar korda aastas annab presiidium aru juhatusele, kes arutab strateegilisi majandusküsimusi, kinnitab näituseplaanid, rahajaotused ja kunstinõukogude koosseisud ning otsustab uute liikmete vastuvõtu.
 
Üks juhtkonna tegevusvaldkondi on suhtlemine Moskvaga – uute liikmete vastuvõtu kinnitus ja liikmepiletid saadakse üleliidulise juhatuse sekretariaadilt – ja loomulikult antakse ülevalt ka loomingulisi ja ideoloogilisi juhtnööre. Eesti kunstirahva tegemistel hoiavad valvsalt silma peal ka kohalikud parteiorganid. Manitsemine, nõudmiste ja keeldude esitamine kestab kuni perestroikani. Nii edastab näiteks 1972. aastal toimunud Kunstnike Liidu XV kongressil EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhataja Olaf Utt partei nõudmised kunstnikele: „Kunst peaks toetama kommunistlikke ideaale, väljendama positiivset ja helget, loobuma tehnilise perfektsionismi taotlemisest ja aktuaalsete teemadega formalistlike katsetuste eesmärgil spekuleerimisest“.
 
Aastal 1975 moodustatakse Eesti NSV Kunstifondi Tallinna Kombinaat ARS, mille selgrooks kujunevad keraamika-, nahkehistöö-, metallehistöö-, tekstiili-, dekoratiivkudumis-, kujundustöö- ja monumentaalkunstiateljee. Igal ateljeel on juht ja kunstiline juht, kunstnikud, teostajad ning tehniline personal, tööde kavandeid hindab kombinaadi kunstinõukogu. 1973. aastal esitatakse kunstnike poolt üle 3 tuhande kavandi, millest tootmisse valitakse 1458. 1979. aastal töötab ARSis ei rohkem ega vähem kui 217 kunstnikku. Esinduskauplusi on kunstifondil 80ndateks aastateks Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel. ARSis sündiv kunstiproduktsioon on kõrges hinnas nii Eesti kodudes kui tollastes vennasvabariikides. Kunstnike liidu presiidiumis käsitletakse neil aastail korduvalt ka ARSi juhtimise probleeme, mille allikaks on kombinaadi juhtkonna ja tarbekunstnike erinevad huvid. Esimesele on tähtsaim toota võimalikult tulusaid kaupu, teised aga eeldavad, et kombinaat peaks rohkem arvestama loomingulisi taotlusi ja võimaldama eelkõige unikaaltoodangut.
 
Erialadest on maal on endiselt „kunstialade kuningas“, süvenemise ja otsingutega nii vormiproblemaatika kui tehnika ja materjali osas paistavad silma nii meie graafika kui skulptuur. Näitusetegevuse fookuses on ülevabariigilised kevadnäitused Kunstihoones, Tartu kunstnike näituseid ja arvukad väiksemad väljapanekud koolides, ettevõtetes ja klubides. Kunstnike liidu iga-aastaseks suurürituseks on kunstinädala korraldamine.
Publiku kunstihuvi on suur, 1986. aastal pälvivad erinevad näitused ja kunstiüritused kokku enam kui 1,2 miljonit külastust.
 
Kujutava kunsti poolel on toimetuleku alustalaks nii riigi kui kunstnike liidule alluva kunstifondi ostupoliitika – peamiselt viimase toel vormub ka muljetavaldav kollektsioon 1970-1980. aastate kunstist, mis saab hiljem tuntuks Kunstihoone kogu nime all. Honorarid on korralikud ning töökas kunstnik ei pea nälga kartma – valdkonna populaarsust kinnitab ka suur konkurents Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti sisse astumisel.
 
Juba 1973. aastal on hakatud kunstnike liidu ja Tallinna linnavõimu koostöös andma välja tänaseni meie kunstiväljal üht mainekaimat, Kristjan Raua preemiat – selle esimesteks laureaatideks on Ilmar Kimm, Enn Põldroos, Riho Kuld ja Salme Raunam. 1979. aastal asutatakse maalikunsti kõrgeim autasu, praegusel ajal Eesti Kultuurkapitali rahastatav Konrad Mäe preemia, mille esimesena pälvib Juhan Muks.
 
1977. aasta jaanuarikuus toimunud Kunstnike Liidu XVI kongressil tervitab osalejaid NSV Liidu Kunstnike Liidu juhatuse sekretär Boriss Nemenski, kes rõhutab oma ettekandes, et elu Nõukogudemaal muutub iga aastaga, ja isegi need kunstnikud, kes aastaid tagasi käisid loomingulistel lähetustel uute elektrijaamade ja suurehituste rajatistel, võivad täna elust irduda. „On alanud X viisaastaku teine aasta, nõukogude noored ehitavad BAMi, rajatakse uusi tööstusettevõtteid ja kultuuriehitisi, ennastsalgavalt töötavad nõukogude põllumehed ning kunstnike ülesanne on kajastada seda kõike oma loomingus.“ Kongressil kuuleb siiski ka asjalikumat infot: nii on kongresside vahelise nelja aasta jooksul korraldatud meie kunstist nii oma vabariigis kui väljaspool kokku 797 näitust. Kiidetakse meie tarbekunsti, mis on löönud laineid isegi Itaalias ja Prantsusmaal ning graafikute tööd, mis „annab tugevaid impulsse kogu NSV Liidu estampgraafikale nii selle tehnilises arengus kui ka populaarsuse tõstmisel“.
 
Nii see kunstnike elu stagnatsiooniaastatel veereb – nagu igal teiselgi kodanikul, tegeliku elu realiteetide ja ametliku ideoloogia vahelistes sürreaalsetes vastuoludes tasakaalu otsides... ja tundes vahel rõõmu defitsiitsest värvituubist ning võimalusest KuKu klubis natuke auru välja lasta.
 
1980. aastate teisel poolel toob perestroika ühiskonda vabanemise ning eesti kunsti jõulisemaid muudatusi – näeb uut laadi ekspressiivsust, otsitakse isiklikke juuri ja levivad rahvusromantilised teemad, esile kerkib neoavangardi ideedele toetuv looming. Eesti kunstielu hakkab muutuma üha avatumaks ja rahvusvahelisemaks – viimast soodustab vaba välissuhtluse plahvatuslik kasv ja vahetu kokkupuude lääne kunstiga.
 
Oktoobris 1987 toimub Eesti NSV Kunstnike Liidu XVIII kongress. Kohale on sõitnud funktsionäärid Moskvast ja külalised vennasvabariikidest; osa võtavad EKP KK sekretär Rein Ristlaan ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Indrek Toome. Avasõnad ütleb Kunstnike Liidu vanim liige, professor Voldemar Vaga. Kunstnike liidu juhatuse esimees Enn Põldroos tõdeb oma aruandekõnes „Kunstniku osa Eesti nüüdiskultuuris“, et ühiskondlik aktiivsus, millel veel eile oli kroonuliku tühiaskeldamise tähendusvarjund, on nüüd muutunud ühiskondlike muutuste reaalseks käivitusvedruks. Üheskoos kogu loomingulise intelligentsiga, koordineerijaks vastloodud Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu tahab ka Kunstnike Liit sekkuda nimelt neisse valusatesse probleemidesse, millest oleneb Eestimaa looduse ja rahva saatus – need on fosforiidi kaevandamine ja demograafiline situatsioon. Lahendusperspektiive tagab Eesti NSV üleviimine täielikule isemajandamisele. Kunstnike Liit toetab seda ettepanekut üksmeelselt.
 
1988. aasta aprilli alguses saab teoks loomeliitude pleenum – samal aastal hakatakse moodustama Rahvarinnet ja kodanike komiteesid ning looma uusi parteisid. Kõige jõulisemalt kõlab poliitikaväljal 1985. aastal liidu juhiks valitud Enn Põldroosi, Ignar Fjuki ja Heinz Valgu hääl – viimase loosungist „Ükskord me võidame niikuinii!“ leiavad laulva revolutsiooni päevil innustust sajad tuhanded Eestimaa inimesed.
 
Aastal 1989 liidu juhiks saanud Ando Keskküla on öelnud kaheksakümnendaid analüüsides, et neile ei ole võimalik leida ühist nimetajat. Sirje Helme kokkuvõte on järgmine: „See vastuoluline aastakümme, mis tootis korraga nii masendust kui lootust, justkui sulgus uue kümnendi tulekul, uutes poliitilistes tingimustes – nagu sfinks (nii armastatud kujund kaheksakümnendate kunstis)“.
 
Kunstnike tollast majanduslikku olukorda on professor Jaak Kangilaski kirjeldanud järgmiselt: „Süvenes paljude kunstivahendite ja –materjalide defitsiit ning hüperinflatsioon hakkas kahandama nii riigi kui ka Kunstifondi võimalusi kunsti rahastada. Oma tööde müük välismaal või välismaalastele oli paljudele kunstnikele majanduslikuks pääseteeks. Paraku esialgu pidurdas kunstnikke rahvusvahelise kunstituru konjuktuuri vähene tundmine. Nõukogude kunstielu majanduslikud alused likvideeris Eesti taasiseseisvumine.“
 
V Ärkamine, seisak ja selginemine / 1990–2000. aastad
 
1990. aastad on paljuski identiteedi ümbermõtestamise ja avatuse aastakümme. Enam ei räägita identiteedist ainsuses, vaid identiteetidest mitmuses, nende konstrueerimisest ja dekonstrueerimisest. Traditsiooniline kunstiliikide hierarhia mõraneb – esikohale tõusevad foto, installatsioon, performance ja video – senine liider maalikunst omandab konservatiivse ja lausa iganenud staatuse. Kunstiteosed „ei räägi enam iseenda eest“ – hakatakse rääkima kontekstuaalsusest ja kontseptuaalsusest. Hea kunsti tunnuseks saab olevikulisus ning fokusseeritus mingile problemaatikale – olgu selleks siis soolisus, ökoteadlikkus või ühiskondlikud konventsioonid.
 
Olulised liikumised toimuvad ka kunstielu struktuuris. Taasiseseisvumise järel saab ENSV Kunstnike Liidust Eesti Kunstnike Liit. 1993. aastal avatakse Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, mis haarab kunstiuuenduse eestvedaja rolli.
 
Seni Kunstnike Liidu majandusmootoriks olnud kunstifondi tegevusväli aheneb - peamiselt tegeldakse nüüd vaid kinnisvara haldamise ja ateljeede vahendamisega kunstnikele. Aastatel 1957–1992 tegutsenud kunstnike liidu Tartu osakond iseseisvub Tartu Kunstnike Liidu nime all ning saab enda valdusse Tartu Kunstnike Maja ning Ujula tänaval paikneva tootmiskompleksi.
 
1994. aasta jõulude ajal asutatakse sihtasutus Tallinna Kunstihoone Fond, mis võtab üle näitusetegevuse korraldamise Kunstihoones. Üheks märgilisemaks sündmuseks 1990. aastate eesti kunstielus kujuneb Georg Steinmanni projekt „Ruumi naasmine”, mille käigus taastatakse 1995. aasta kevadeks Eesti-Šveitsi koostööna Tallinna Kunstihoone fassaad ja näitusesaalide intrejöör – seejuures renoveeritakse koostöös Rein Lauri, Liivi Künnapu ja Anu Liivakuga kõik autentsed detailid, mille seisukord seda lubab.
 
1997. aastal toimub esimene Tallinna rakenduskunsti triennaal pealkirja all „Tarbetud asjad“ – Lea Pruuli kureeritud näitusel osaleb 79 kunstnikku 16 riigist ning see pakub nii provokatsiooni kui ka võtit kaasaegse tarbekunsti mõtestamiseks.
 
Pärast Kunstifondi likvideerimist 1996. aastal lähevad selle varad Eesti Kunstnike Liidule. 1998. aasta suurkogul valitakse vahepeal liitu juhtinud Mati Karmini ja teist ametiaega pidanud Enn Põldroosi järel kunstnike liidu juhiks Signe Kivi, kes peatselt liigub edasi kultuuriministri ametisse ning saab järglaseks Jaan Elkeni. Elken peab ametit kokku 14 aastat – asepresidendina on ametis esialgu Liina Siib, hiljem Anu Kalm.
 
Kunsti tegemise vormide ja vabaduste spekter üha laieneb. Eesti Vabariigi 80. aastapäeva kontekstis lööb laineid Raul Meele teos „Eesti apokriivad" – sinimustvalgete  lippude kujutistele on kantud räiged tekstid. Nördimus on suur ja asi jõuab kaitsepolitseist otsaga prokuratuuri. „Tundus, et ühtäkki sai kunstniku töö tähtsaks kogu eesti rahvale,“ võis autor ise tõdeda.
 
Vaat et suuremgi skandaal – seekord on teemaks koguni lapspornograafia – kerkib üles aastal 2001 Anders Härmi, Kiwa ja Hanno Soansi kureeritud EKLi teisel aastanäitusel „Young British Art“ – ning suubub aastatepikkusesse vastasseisu noorte kunstnike ja kuraatorite ning kunstnike liidu vahel. Selsamal, 2001. aastal kõnnib Fideelia-Signe Roots palja ülakehaga Tartust Karepale, et edastada sõnumit: naise rinnad ei tohiks olla seksuaalobjekt - Väike-Maarjas kutsutakse talle politsei. Üldisema tendentsina kasvab lõhe seniste esteetiliste ja eetiliste kaanonitega harjunud publiku ja kaasaegse kunsti radikaalsemate tegijate vahel. Tahes-tahtmata on vihasemad kunstisõbrad selleks ajaks kaasaegse kunsti juba määratlenud „purkisittumisena“, olles sügavalt vapustatud Jaan Toomiku 1992. aastal eksponeeritud installatsioonist. Igatahes on kunsti ja kunstielu mõtestamisest saanud igapäevane protsess, millesse sekkuvad kõik asjast huvitatud või ennast puudutatuna tundvad jõud.
 
2000. aasta novembris alustab ilmumist eesti visuaalkultuuri ajakiri kunst.ee. Tegemist on alates 1950. aastatest ilmunud ja 1990. aastatel uinunud almanahhi Kunst taastamisega uuendatud kujul – ajakirja ainsaks sponsoriks lisaks riiklikule rahastusele on esmailmumise hetkest tänaseni kunstnike liit.
 
Kunstielus muutub üha olulisemaks institutsioonide, sealhulgas näituseasutuste roll. Aastatel 2001-2002 ehitatakse Kunstnike Liidu poolt ja Kultuuriministeeriumi suurel rahalisel toel üles Hobusepea galerii – avanäitus toimub jaanuaris 2003. Aastal 2002 on lõpetanud tegevuse Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse näituseprogrammi esitlev Hansapanga galerii Liivalaia tänaval ning tõstetud välja Väike-Karja tänaval kaksteist aastat tegutsenud Eesti üks mainekamaid nüüdiskunsti galeriisid Vaal.
 
Nii Hobusepea kui uuendatud Draakoni galerii rolliks on kujuneda galerist Elin Kardi juhtimisel kaasaegseteks näitusepaikadeks, kus kohtuvad erinevad kunstipraktikad ning põlvkonnad – seejuures kujuneb eriliseks väärtuseks galeriide toimimine omamoodi hüppelauana iseseisvasse ja sageli ka rahvusvahelisse kunstiellu just noorema põlvkonna jaoks. Seeläbi kujuneb neist liidu galeriidest omamoodi asendusmehhanism omaaegsele noortekoondisele, mille eesmärgiks oli uute professionaalsete kunstnike loomulik juurdekasv. 2006. aastal lisandub liidu senistele galeriidele tarbekunsti- ja disainigalerii HOP ja 2009. aastal seeniorkunstnikele keskendunud Vabaduse galerii.
 
Vajadust muudatuste ja liikmeskonna noorenemise järele lisaks näituseinstitutsioonide rõhuvale vähesusele tajuvad ka toonane kunstnike liidu volikogu ja juhatus. Järelkasvu suurendamise eesmärgid 2000. aastate alguses sarnanevad 1970. aastate peamistele eesmärkidele – suurendada liikmete arvu, parandada organisatsiooni toimimist ja mainet ning mõjutada seeläbi ka valdkonna arengut laiemalt.
 
Kümnendi plusspoolele võitluses kunsti eksponeerimise keskkondade nimel paigutub monumentaalsena pikalt arutatud ja kaalutud KUMU avamine 2006. aastal – järgnevad aastad näitavad, kuidas uhke hoone toel ei kasva üksnes eesti kunsti vaadeldavus, vaid ka maine.
 
Märgilisteks sündmusteks Eesti kultuuripoliitikas ja loovisikute toimetuleku parandamisel saavad 2000. aastate esimesel kümnendil kaks seadust, mille väljatöötamisse panustab oluliselt ka kunstnike liit Jaan Elkeni eestvõttel: 2004. aastal võetakse vastu Loovisikute ja loomeliitude seadus ning 2010. aastal Kunstiteoste tellimise seadus.
 
 
VI Epiloog (Tänapäev)
 
2013. aasta kevadel valitakse kunstnike liidu presidendiks Vano Allsalu ja asepresidendiks Elin Kard. Valimiskõnes lubab Allsalu mitte revolutsiooni, vaid evolutsiooni. Et viia edukalt ellu liidu eesmärke, on lisaks senisele intuitiivsusele ja traditsioonilisusele on vaja rohkem efektiivsust ja süsteemsust, pädevust valdkondliku ekspertorganisatsioonina. Ning paigalseis oleks tagasiminek. EKL saab uue põhikirja, lahendatakse nii mõnedki venima jäänud probleemid... vahel tõuseb seetõttu ka kisa-kära ning kollane ajakirjanduski saab jutuainet.
 
Tähtsal kohal on tegelemine liidu kinnisvaraga, sest kunstnikud vajavad tööruume ja galeriisid nii täna kui tulevikus – ja seda jõukohase hinnaga või veel parem, tasuta. Hooned on aga ajaloolised ning argipäev tähendab tilkuvaid torusid ja vilkuvaid lampe. Kinnisvara mõõdetakse üle ja joonestatakse ruum-ruumi haaval uuesti üles, arendusvõimalused kaardistatakse. Koostöös sihtasutusega renoveeritakse vabariigi üks silmatorkavamaid seinu – Kunstihoone fassaad. Uuele elule äratatakse Muhu kunstitalu. Noorte kunstnike kasvav huvi astuda liitu loob kindlustunnet uskumaks jätkusuutlikku tulevikku.
 
Üheks suurimaks väljakutseks liidu valdustes saab legendaarse kunstikombinaadi ARS taaselustamine loomekeskuse ja kunstilinnakuna. Vahepeal kursi väljasuremisele võtnud ARSis tegutseb täna enam kui 90 kunstnikku, disainerit ja loovettevõtjat – neist paljud noored ja juba endale nime teinud. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel asutakse viima ellu projekti „Avatud ARS“, mille raames toimub promotsiooni- ja koolituskeskuse, projektiruumi ning keraamikakeskuse väljaarendamine. 21. sajandi ARS peab ühendama innovatsiooni ja ajaloo, kaasaegsed praktikad ja tehnoloogia ning eesti professionaalse kunsti traditsioonilised meistrioskused.
 
Üha olulisem on koostöö nii inimeste kui institutsioonide vahel. Täpselt kuu aja eest asutati esimene riigi ja loomeliidu ühine sihtasutus kunsti valdkonnas – sihtasutus Kunstihoone, millele kultuuriministeerium tagab näitusetegevuse stabiilsema rahastamise, EKL annab aga 50 aastaks tasuta ruumid.
 
Aastal 2015 on hakatud Eesti riigi rahastamisel andma välja kunstniku- ja kirjanikupalka – 1920. aastal Tuglase ja Visnapuu poolt väljendatud mõte on viimaks lihaks saanud. Tegemist on põhimõtteliselt uue meetmega ning selle rakendamisel toimub ka nihe ühiskondlikus teadvuses – peale mõningate ennast maksumaksjate esindajatena esitlevate kriitikute valjuhäälseid proteste tundub, et eesti rahvas lepib tõdemusega, et ka looja looming on töö ning väärib tasustamist ja tunnustamist mitte vaid ilusate sõnadega. Tänaseks saab palka 12 kunstnikku. Ning nii EKLi galeriides toimuvate kui meie tänase lahke võõrustaja Kunstihoone näituste eest saavad kunstnikud nüüd esinemistasu - esialgu veel üsna tagasihoidlikku, kuid tulevikus loodetavasti kasvavat.
 
Usk paremasse tulevikku ei pruugi olla naiivsus – positiivselt mõeldes ja üksteisesse uskudes sünnib häid asju nii kunstis kui kogu ühiskonnas.
 
EKLi ajalugu ei ole lõppenud – see on protsess – kunstnikud, kuraatorid, kunstiteadlased ja kunstitöötajad taasloovad ja kujundavad seda iga päev. Nii on loomeliit oma liikmete nägu – justkui samamoodi, nagu riik on oma kodanike nägu - tänase Eesti ja tänase maailma, natuke meie kõigi nägu.
 
 
 
Back to top