22. veebruarist kuni 9. märtsini on Vabaduse galeriis vaadata Mati Küti maalide näitus.

Mati Küti nimi seostub meie kultuuriväljal kõigepealt animafilmiga. Tema üksi või siis ka kellegagi koos tehtud filmid on leidnud sooja vastuvõtu mitte ainult Eestis, vaid ka mitmetel tuntud filmifestivalidel üle maailma. Teda on tunnustatud mitte ainult põneva süzhee või ootamatu faabula, vaid igale teemale ja süzheele valitud eksperimentaalse keele tõttu.
Ei saa ka öelda, et Mati Kütt oleks kunstnikuna uustulnuk: tema esimene õlipastellinäitus oli Tallinna Kinomajas väljas juba 1985. aastal, 1993. aastal võis tema õlimaale vaadata juba Vaal galeriis, Eesti kõrval on tal isikunäitused olnud Hollandis, Soomes, Kanadas, USAs.

"Kammitud universumit" võib vaadata kunstniku maaliloomingu loogilise järgnevusena, kuid nii, nagu on olnud ka enamiku teiste isikunäituste puhul, on ta moodustanud neist omaette narratiivi, näinud neile ette tinglikku algust ja lõppu. "Kammitud universumile" on kunstnik saatesõnadeks kaasa andnud järgmise mõtte: "Kamm on suurepärane korravalvur kosmoses, kus stellaarne substants voolab suursuguselt läbi tema piidevahe ja rahuneb - luues uusi, lõpmatuid paralleelilmasid." Ehk ühendanud isetekkelisuse, taltsutamatuse, kaose kontrollituse ning rahunemisega. Või ühendanud dionüüsosliku maailmapildi apollonlikuga.
Kui aga vaadata "Kammitud universumi" visuaalset keelt, siis see on kõige lähedasem sürrealismile ning sellest - kui mõelda eelkõige Bretoni automatistlikku kujutamisviisi - kasvanud psühhedeelsele kunstile. Kuigi enamik "Kammitud universumi" maalidest on automatistliku protsessi tulemus - kunstnikul ei ole enne maalima asumist ei kavandit ega ka peas välja mõeldud ülesehitust -, on tervik hoolikalt kokku pandud. Ka esitusviis, näituse kujundus on hoolikalt läbi mõeldud. Ja nii mõnigi maalidest ei ole mitte ainult nagu animafilmi kaader, vaid Mati Kütt ongi kasutanud oma filmikaadreid.

Reet Varblane