Olete väga oodatud Kersti Vaksi näituse "Meri ja loodus" avamisele
Vabaduse galeriis reedel, 16. detsembril kell 17.00
Näitus on avatud 16.12.-04.01.2017

Eesti klaasikunst on viimastel aastatel teinud läbi tõelise hüppe. Küsimus ei ole mitte ainult klaasikunstnike aktiivsuses, kõikvõimalike grupi- ja isikunäitustes, tähelepanu ja autasude pälvimises rahvusvahelistel näitustel, vaid uutes teemades ja ideedes, tehnilistes lahendustes ning eelkõige loominguliselt vabas - mängulises või ka kontseptualiseerivas, kui ikkagi armastusega suhtumises materjali.
Kersti Vaks (1940) on vanakooli klaasikunstnik. Ta tuli Eesti kunstiareenile 1960ndate keskpaiku kohe pärast ERKI (praeguse EKA) lõpetamist Maks Roosma õpilasena, aga et Eestis olid klaasikunsti tööstuslikud võimalused ahtrad, töötas ta 1967-1972 Valgevene Neemani klaasitehases. Sealt naasnuna õpetas ta rohkem kui kaks aastakümmet ERKIs. Näitustel hakkas ta esinema 1966. aastast, esimene isikunäitus oli 1972. aastal Tallinna Linnamuuseumis., viimane 2014. aastal Soome Rihimäki klaasimuuseumis.
Kersti Vaks on ise oma professionaalset tegevust iseloomustanud tehniliste võtete nagu kuumtöötlustehnikad, lihvimine, liivsöövitus, happesöövitus, teemantgraveering jne kaudu. Vabaduse galerii näituse pealkirjale mõeldes ei saa jätta kõrvale inspiratsiooniallikat, loodust (antud juhul eriti merd). Nii tulebki Kersti Vaksi loomingut vaadata üsna ühes võtmes paljude teiste tema põlvkonna materjalis (ja materjaliga) töötavate kunstnike (nagu näiteks keraamik Helle Videviku kunst) oma: nende loomingu alus ja ka eesmärk on elamuse, vahetu kogemuse ülekandmine materjali. Kersti Vaksi puhul siis kuumtöötluse, käsitsi lihvimise jne abil klaasi. Tegemist on küll klaasikunstis laialt levinud tehnikatega, kuid iga kunstnik töötab välja oma viisi, võtab appi oma nipid. Kersti Vaks on kasutanud värvi, nii-öelda heegeldanud klaasimassi sisse traati, jätnud klaasikihtide vahele õhku jne.
Nii saab ja tuleb Kersti Vaksi klaasvormidest - osa neist on tarbelisema iseloomuga, osa aga täiesti dekoratiivsed vormid - kõnelda kui kunstniku vahetu käepuudutusega unikaalsetest teostest.
Kuigi väljapaneku kõige varajasemad teosed on valminud nelikümmend aastat tagasi ("Vesi" ja "Sula", 1976) ei ole mõtet rääkida retrospektiivist selle otseses mõttes. Kunstnik on valikus lähtunud pigem ideest ja uutest töödest. Tänavu valminud seitse väikest objekti ("Kuuvarjutus", "Lõpp on vaikus", "Hülgepoja portree", "Tõotab tormi", "Viirastus", "Tormiöö" ja "Laevahukk") viitavad mereteemale ja neid võikski vaadata pigem maalidena, kus klaas kui materjal on ühendatud maaliloogikaga. Ka kolm Eesti põhjarannikul pildistatud looduse lähivaadet osutavad merele, selle faktuurile ja struktuurile, aga eelkõige igavesele muutumisele.

Reet Varblane
Galerist
tel 55655014