Silva Eher "Elumängud"

Meile kõigile on antud ainult üks elu. Kui hästi me suudame seda hoida ja elumängudele kaasa lüüa, peab olema selleks ka õnne!
Eluvormide mitmekesisus lummab meid oma energia, temperatuuride, värvide, varjundite, lõhnade, maitsete, helide ja häältega.
See kõik on IME.
Kahjuks on lõuend selle kõige jäädvustamiseks üsnagi mannetu.
Kuid ikkagi on soov sinna jäädvustada võimete piire veidigi neid imelisi mänge.

Silva Eher


Silva Eher on Eesti kunstis olnud 1980ndate keskpaigast peale pärast Eesti Kunstiakadeemia (siis ERKI) maaliosakonna lõpetamist. Tema pildimaailma keskmes on alati olnud inimene. 1980ndail maalis ta realistlikke argipilte, kuid ka juba siis, keskendumise tõttu mõnele talle olulisele detailile, pani need näiliselt tühised stseenid mõjuma tegelikkusest välja rebitud tardunud hetkeina, tuletades meelde midagi tähendusrikast. 1990ndail muutusid ta figuurid stiliseeritumaiks, pigem inimesemärgiks kui tegelikkuse illusiooniks.

Silva Eheri loomingulises biograafias on arvukalt isikunäitusi. Need on suhteliselt väikesed, kuid kompaktsed tervikud, mõjudes omamoodi äraspidiste, kuid tähendusrikaste pealkirjadega lookestena. Seetõttu on need toiminud nagu väikese inimese eksistentsi õigustus.

Kunstniku neutraalsesse, nö. pealtvaataja positsiooni on "Elumängudes" lisandunud kummastav absurditunne, heatahtlik must huumor. Eheril ei puudu empaatia üksildase inimese vastu, kohati mõjub see eneseiroonilise samastumisena, kohati hoiatava karikatuurina. Kunstniku maalides on tugev annus postmodernismi: mõned stseenid meenutavad kunstiajaloost tuttavaid töid (olgu siis Bosch XVI sajandi madalmaade kunstist või XIX sajandi inglise maali kodusteenid), mõnedel on ühisjooni meie oma praeguse kunstiga (Peeter Allik, Toomas Kuusing). Aga Silva Eher ei ole kellegi koopia, tema puhul tundub aines kunstniku leidnud, kunstnik on selle jäädvustamise vahend.

Reet Varblane