Olete väga oodatud Helle Vahersalu näitusele "Lumi ja rooste" Vabaduse galeriis.
Näitus on avatud 28. oktoobrini.

Helle Vahersalu (1939) on Tartu kunstnik: ta on tegutsenud ülikoolilinnas 1960.-ndate lõpust peale, õpetanud enam kui neli aastakümmend maali Tartu Kunstikoolis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, 2000.-ndate algul ka Tartu ülikooli maaliosakonnas. Vahersalu omandas kõrgema kunstihariduse Tallinnas kunstiakadeemias (tollases Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) 1960.-ndate keskpaiku. Ta ei kuulunud küll otseselt ANK-i rühmitusse, kuid tema kunsthoiakud kujunesid tollases õhkkonnas, sõprus ja ühine näitusetegevus ankilastega kestab siiani. Paljudega sai see alguse Tartu Kunstikoolis, kus vaatamata tollasele ideoloogilisele survele hoiti kõrgel Eesti 1930.-ndate maalikunsti lipulaeva hoiakuid. Helle Vahersalut on alati huvitanud värv, selle allutamine kahemõõtmelisele pinnale. Aga ta pole kunagi olnud puhas abstraktsionist, ikka on tema maalides osundusi millelegi, millel on seos tegelikkusega. Modernistliku maalikunstnikuna on ta jätnud selle seose avatuks, tema tegelikkusega seostuvad detailid on maalitud viisil, et vaataja võiks näha - leida - just seda, mida ta tahab (suudab). Nii võikski öelda, et ta maalid on tahtmatute assotsiatsioonide käivitajad.
"Lumi ja rooste" on kunstniku viimaste aastate maalide väike läbilõige: esimene on 2004. aastast, viimane maalitud tänavu. Tinglikult võib seda vaadata maastikuväljapanekuna ning koloriidieelistuse järgi jagada kaheks: valged (kui lumi) ja punakaspruunid (kui rooste). Vahersalu maastikud, kuigi nii mõnigi kord võib maali taga aimata isegi konkreetset paika, on pigem seisundid. Seisundid, mida ta on kogenud, ja seisundid, mida ta on loonud, ja sellega käivitanud vastuvõtja seisundi. Kuid samavõrd oluline kui paik, ilmselt enamgi veel, on olnud materjal, ollus, nii selle füüsilised omadused kui nende põhjal tekkinud tähenduskihistus. Valge kui lumi, punakaspruun kui rooste. Mõlemad - lumi ja rooste - on isetekkelised, inimese tegevusest sõltumatud nähtused, mõlemas on ilu ja haprust, aga ka raskesti hallatavat jõudu. Vahersalu on nautinud lume ja rooste maalimist, otsinud nüansse, kuidas lume puhtust, selle värvi virvendusi edasi anda, aga ka viise, kuidas rooste pealetungiva, enese alla matvusega hakkama saada. Nende teoste, eelkõige nii-öelda lumemaalide juures tuleb esile veel üks nüanss, mida kas varem pole olnud või on kunstnik suutnud vaataja eest varjata. See on mälu tasandi sissetulemine või õigemine, kuidas säilitada, hoida värskena midagi, mis kipub kattuma aja taaga alla. Iseäranis selgelt tuleb see välja "Fragmentide" seerias, kus kunstnik on tavapärase kihistute lisamise asemel hakanud neid avama (intensiivsed sisselõiked).

Reet Varblane