Urmas Orgusaar (1944) on omandanud kunstihariduse nahakunstnikuna, tegutsenud pikalt kunstiõpetajana ning oma viimastel näitustel esinenud maalidega.
Eesti kunstilukku on ta ennast jäädvustanud nahakunstiga: tema selge, kuigi mõnigi kord ekspressiivselt dünaamilise vormiga nahkehistöö objektid, eelkõige seinaplaadid, aga ka intarsiatehnikas köited ja karbid ning robustsevõitu nii-öelda talupoja popkunsti esemed kuuluvad meie nahakunsti klassikasse. Kunstniku 2004. aasta kataloogis kirjutab kunstiteadlane Inge Teder: "Urmas Orgusaare looming eristub väga eripärasena eesti nahakunsti domineerivalt romantilise käsitluslaadiga taustast."
Vabaduse galerii näitusel, nagu on osutatud juba ka pealkirjas, on taas vaadata nahkobjektid. Seda tagasivaatelist väljapanekut saab (ja tuleb) vaadata laiemas kontekstis kui pelgalt kunstniku 70. sünnipäeva tähistamisena. Eesti nahakunst on viimasel ajal teinud läbi suuri muudatusi, kunstiakadeemia nahakunstiosakonnal on selge siht nahadisaini (eelkõige rakenduslikkuse suunas nagu jalatsid, kotid jne tarbeesemed) suunas, meie nahkköited on äratanud ka rahvusvahelisemat tähelepanu, kuid selgelt piiritletud nishis. Nii ongi "Tagasivaade" kunstniku enda pilk oma varasemale loomingule, aga ka selle tähendusele praeguses kontekstis.