Olete väga oodatud Kristel Saani ja Evelin Sauli
näituse "There were some but there was no one" avamisele
neljapäeval, 27. 06 kell 18 Vabaduse galeriis.

Näitus on vaadata 28.06 - 09. 07. 2013.

Eesti Kunstiakadeemias keraamikuhariduse omandanud noored kunstnikud
Kristel Saan ja Evelin Saul on ennast täiendanud mitmel pool nii
Euroopas kui ka Ameerikas - Kristel Saan Londonis ja Vancouveris,
Evelin Saul Strasbourgis, Granadas, Põhja-Carolinas, mõlemad
Skælskøris - ning sugugi mitte ainult keraamika alal. Kuigi Vabaduse
galerii ühisnäitus on neil esimene koosesinemine, on mõlemal
kogunenud juba üsna kopsakas näituste portfoolium.

Vabaduse galerii näitusel ei ole otseselt midagi tegemist ei
keraamikaõpingute ega ka keraamika kui meediumiga, vahest ainult nii
palju, et ingliskeelne pealkiri "There were some but there was no
one" osutab nende elule (ka õpingutele) võõrail mail ning seetõttu
ka suhtlemisele võõras (eelkõige inglise) keeles.
Noorte kunstnike ühisprojekti võib vaadata kui omamoodi reisipäevikut
või õigemini tagasivaadet mujal elatud ajale, kohatud inimestele, aga
ka üksindusele, suhete loomisele ning suhtlemise võimatusele. Ehk siis
kinnipüütud hetkedele.
Joonistustest, fotodest, videost ja installatsioonist koosnev
väljapanek ei ole terviklik jutustus, sealt pole mõtet otsida isegi
väikesi, üksteisele järgnevaid alajutustusi. See on segipaisatud
fragmentide virvarr, "reaalsuse ja unenägude, teadvuse ja alateadvuse
piiril kõndimine, tühjuse küsitlemine", nagu on poeetilises
saatetekstis väljendanud Kristel Saan. Või "kihk vabaduse järele"
ehk siis kaasaminemine ja mõjutatus näilistest pisiasjadest nagu
valguselaik, õhusõõm, helinüanss, nagu on väljapaneku kesksemat
teemat iseloomustanud Evelin Saul.
Puhtalt visuaalse materjali kõrval mängib olulist osa ka kunstnike
endi sõnaline lisandus, subjektiivne, poeetiline, fragmentaarne tekst.

"There were some but there was no one" on taas üks peatuspunkt,
seekord ühine, et siis kas Eestis või kuskil mujal edasi minna.

Reet Varblane

Kristel Saan:
Hulkudes otsin ja mõistatan, flirdin mõttega lahendada lahendamatut.
Kuutõbisena seisatan tähtede poole. Mul on vaid väikesed tükid, mida
praegu tundub hirmus keeruline kokku panna. Tervet pilti veel ei näe,
ehk kunagi, võib olla mitte kunagi.

Elu on hetked. Kollaazh. Valgele tapeedirullile kleebitud tükikesed, mis
võivad sealt ka lahti pudeneda, kui ei ole piisavalt tugevalt liimitud.
Minu elu on selline: lineaarsus puudub, mustrit ei ole või see ei lähe
kokku ja ma ei tahagi seda. Järjepidevust justkui ei ole, aga äkki
polegi vaja. On hetked nagu sünnimärgid minu kehal, ma saaksin need
markeriga kokku vedada, kui seda vaja oleks. Ja ülejäänu on tühja
koha täitmine. Olemine, liikumine ilma sihita ...

Nagu ma seal seisan värisev ja hirmul, tundub nagu õhk oleks
lõppenud. Ma lasen naeratades lahti.

Ma mängin reaalsuse, unenägude ja selle vahepealsuse piirimail.
Teadvusest alateadvusse on üks samm. Mis iganes peab olema selleks
vahendiks mateerias, on kasutatud. Käesoleva näitusega küsitlen
tühjust, kuidas seda täita ning uurin, mis juhtub kui mõned
näiliselt kokku mittesobivad jupid kõrvuti lohistada. Ma keeran selle
mängutoosi nüüd korralikult üles ja keerutan selle vaikse heli
saatel absurdses rütmis.

Evelin Saul:
Kui peaksin loetlema kolm mind enim mõjutavat/inspireerivat elementi,
siis arvan, et need on õhk, valgus ja heli. Mulle meeldib tähele
panna pisiasju ka kõige lihtsamates vaatepiltides ning panna teisi
märkama sedasama. Ei tahaks end veel taandada üht materjali kasutavale
või voolu järgivale tasandile. Räägin oma keelt iga päev. Pole
tähtis, kas keegi kuulab, ühel päeval on keegi, kes kuuleb.
Selle näituse tööde üheks keskseks teemaks on ihk vabaduse järele.
Oma priiust saab inimene ka ise eneselt ära võtta, seepärast pean
võitlust enimalt ehk just endaga. Kord on mõistus südame vastu, või
ei saa aru, kas ideed on vastavuses illusiooni või tõelusega. Tint
voolab vabalt ja kergelt paberil piiride sees, mille äsja olen vee ja
näpuga sinna kandnud, vahel läheb neist piiridest üle. Kõik otsused
ei ole tehtud enne tegutsema asumist, improvisatsioonil on siin oma osa
ja see muudab töötamise mulle huvitavaks. Samaväärselt võin olla
mõjutatud õhust, mida hingan, valgusest, mis aastapäeviti kord vähem
või rohkem saadaval on ning helist, kõik need võivad tugevalt tungida
mu sisse ning panna mind liikuma. Vabaduseks peangi praegu võimalust
neist end mõjutada lasta.