EKL-i eellased

85 aastat Eesti professionaalseid kunstnikke ühendava keskorganisatsiooni rajamisest. Jaan Elkeni kõne 20. detsembril 2002.a. Tallinna Kunstihoones toimunud vastuvõtul.
85 aastat Eesti professionaalseid kunstnikke ühendava keskorganisatsiooni rajamisest.
Jaan Elkeni kõne 20. detsembril 2002.a. Tallinna Kunstihoones toimunud vastuvõtul.


1920-30ndatel asus Eesti kunstnikkond organiseeruma, kunstil tuli kätte võidelda koht ümberkujunevas Eesti ühiskonnas. Üllatavalt tänapäevaselt kõlab iseloomustus tollasele kunstielule - "kunsti kandepind oli kitsas, üldine arusaam ja kunstivajadus ootasid veel tublisti harimist, eriti jäid publikule kaugeks eesti kunstis esilekerkinud uuemate kunstivoolude sihid".
Kuigi olud ei olnud soosivad, asus kunstnikkond hoogsalt kunstiühinguid looma, 20ndate aastate keskpaiku oli loodud ka kõik muud kunstielu normaalse funktsioneerimise struktuurielemendid - kunstiühingud, -koolid, muuseumid, Kultuurkapital.
Kunstnikud organiseerusid vajadusest kaitsta oma huvisid. Tekkis vajadus luua kõiki kunstnikke ühendav ühtne organisatsioon.
Tartus asutati 1918.aastal "Pallas" - enamik silmapaistvatest kunstnikest olid pikemat või lühemat aega selle ühingu liikmed, kuid mille liikmeskond ei kasvanud väga suureks, püsides keskmiselt paarikümne liikme juures. Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing (EKKKÜ) rajati Tallinnas 1922.a. (märtsis) eesti professionaalseid kunstnikke ühendava keskorganisatsioonina.
EKKKÜ ülesseatud eesmärgid kõlavad ka tänapäeval aktuaalselt, ülesandeks seati:
1) kõigi eesti kunstnike koondamine nende vaimsete ja materiaalsete huvide kaitseks
2) kunstikultuuri propageerimine rahva seas ja kunsti kandepinna tõstmine, selleks otsustati korraldada näitusi nii kodu- ja välismaal, loenguid ja kursusi
3) aidata kaasa kunstimuuseumi rajamisele
EKKKÜ liikmete arv ei olnud tollal (nagu oli iseloomulik ka teistele kunstiühingutele) püsiv, ka ei moodustanud sellist ühtset liikmeskonda nagu "Pallases" - siia kuulusid nii vanameelsed, uuenduste pooldajad, Venemaalt ümberasunud kunstnikud jt.
Peagi ühinesid pallaslased, EKKKÜ-sse kuulusid ka 1923.aastal Eesti Kunstnikkude Rühma liikmed - nii oli Keskühing mõnda aega tõepoolest eesti kunstnike paremiku koondiseks. Tõsi küll, ühingust lõi algusaastal lahku sisetülide tõttu grupp vanamoodsaid ja eesti kunstielus vähest rolli omanud kunstnikke, kes asutasid Eesti Kunstnike Liidu, mis omakorda pretendeeris eesti kunstnike ülemaalise esinduse nimele, kuid kuntielus sellist osa ei suutnud nad täita.
EKKKÜ võttis aktiivselt osa eesti kunstielu kujundamisest, ka Kultuurkapitali seaduse väljatöötamisest. Aktiivsust oma huvide kaitsel väljendasid kunstnikud 1939.aastal kokkukutsutud kunstnike päeval, kus märgukirjas peaministrile nõuti tollal kehtestatud kunstnike registreerimise äramuutmist (kutseoskus diplomi alusel), kuid ka kultuurkapitali summade suurendamist, kunstimuuseumi hoone ehitamist.

Ka tarbekunstnikud saavad tähistada olulist daatumit - tänavu möödub 70 aastat Rakenduskunstnike Ühingu (RaKü) loomisest (loodi 1932). RaKü-ga on seotud kogu eesti professionaalse tarbekunsti areng, ka tarbekunsti näituste korraldamine.
Selle eellane 1928.aastal tarbekunsti esimene organiseerumiskatse koondis "Dekoor" lõpetas üsna pea tegevuse. Alles RaKü kujunes elujõuliseks organisatsiooniks, millesse kogunes kogu eesti tarbekunstnike paremus ning mis andis suuna ja ilme kogu meie tolleaegsele tarbekunstile. RaKü korraldas oma 7 tegevusaasta jooksul iga-aastased üle-eestilised tarbekunstinäitused.
1940ndad olid Eesti kunstiajaloos kaugeleulatuva pöördelise tähendusega. Kõik senised kunstiorganisatsioonid likvideeriti 15. novembril 1940 kui sotsialistliku riigi kunstieluga sobimatud. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juurde moodustatud Kunstide Valitsusel oli oluline osa uue kunstnikkonna organisatsiooni - Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu loomisel.
Uue organisatsiooni eesmärgid sõnastati järgnevalt:
1) igakülgne aktiivne kaastöö sotsialismi ülesehitustööks kujutavate kunstnike kasutada olevate abinõudega
2) tihe side töötava rahvaga ja nõukogude kunsti propageerimine laiemates rahvakihtides
3) kõigi kunstialade arendamine sotsialistliku realismi alusel
4) kujutavate kunstnike poliitiline ja kultuuriline kasvatamine ning nende ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse suurendamine
Seega määrati aastakümneteks eesti kunstielu reeglid. Sõja puhkemise tõttu pooleli jäänud tegevus lõpetati 4.jaanuaril 1943 Jaroslavlis, kus peeti Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu pidulik asutamiskoosolek. Neid aegu jääb kirjeldama ka tarbekunstnike algatusel sept 1940 loodud Kunstnike Kooperatiiv, mille liikmeskond kosus üsna kiiresti 1941 aastaks 200-ni, ning mis muude ettevõtmiste kõrval (näitused, ateljeede asutamine) täitis tellimusi nn. linnatänavate dekoreerimisel riiklikeks ja revolutsioonilisteks tähtpäevadeks.


pidu KUKU-klubis 1960.-ndatel

Kui kunstiorganisatsioonid allusid ühiskonnakorralduse diktaadile ning leidus ka uude ideoloogiasse uskujaid ja innukaid elluviijaid, siis kunstilooming elas oma arengufaasi, mida ei olnud nii lihtne suruda pealesunnitud ideoloogilisse vormi. Läbi nende algusaastate innukuse, entusiasmi ja algatusrikkuse, okupatsiooniaegade skisofreenilise arenguperioodi on eesti kunstnikke ühendav organisatsioon - Eesti Kunstnike Liit tänasel päeval 920 liiget omav ühendus, kelle eesmärgid ühiskonnas pea sarnased 20ndatel väljaöeldutele.