In English Esileht  |   Sisukaart       
  
AVALEHT > LIIT > levaade > Uudised >
Protsendikunstist. Jaan Elken. Sirp 25.09.2009


PROTSENDIKUNST - KELLELE JA KUIDAS?
Jaan Elken

Sirp nr 35, 25.09.2009

2. septembril kultuuriministeeriumist koosklastusringile saadetud askeetliku snastusega riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnu (nn protsendikunsti seadus) koos viielehekljelise seletuskirjaga on koalitsiooni kultuuripoliitiline lubadus ja paneb ilmselt iga kunstniku sdame (ootus)revalt pksuma. Strateegilise otsuse (ei tule eraldi seadust, vaid tiendus riigihangete seadusse) tegi kultuuriministeerium juristide nustamisel ja fundamentaalkriitikat selle otsuse kohta ei ole mistlik (enam) teha.

Kunstnikud on teemat aktuaalsena leval hoidnud juba aastaid ja on kllaltki loogiline, et parteidest vhem populistlik ja enim pragmaatilisel kursil Reformierakond selle les korjas. Aeg selletaolise seaduse kehtestamiseks ka meil on pramine, sest just nd, kui erakapitali toetav ja manipuleeriv jud kunsti olemasoluks Eestis on majanduslangusest johtuvalt minimeeritud, kui kohustuslike avansiliste sotsiaalmaksu maksete tasumine kib ha suuremale hulgale kunstnikele le ju (ettevtjaks surub aga seadusandlus kik loovisikud, kes oma loomingut ldse ma soovivad, kogusele vaatamata), on ainukeseks kunstnikkonnale riiklikku thivet pakkuvaks struktuuriks jnudki needsamad neli kunstikrgharidust andvat krgkooli, mis on ju nonsenss.

Milline potentsiaal jb kasutamata, kuivrd humaansem, mrgirikkam ja atraktiivsem viks kunstnikkonna kaasamisel olla meie igapevane elukeskkond, sellekohast loengut Sirbi auditoorium tenoliselt ei vaja. Kuid vhemalt ks viimaseid kultuuriministreid on tunnistanud kultuuriministeeriumi praktiliselt olematut rolli visuaalkunsti toetamisel Eestis, aru aga sai ta sellest paraku alles ametiaja lppedes (sic!). Seni pressis avaldatud vastukajade positiivne ldtoon seaduseelnule on paljutotav, ka teiste loomeliitude aastatepikkune toetus on kunstnikkonnal tagataskus olemas. Tundub, et helt poolt protsendi-idee pikk laagerdusaeg ja teiselt poolt reaalkapitalismis loksutamise kogemus on keskmise ja vanema plvkonna mlust juba phkinud mlestuse omaaegsetest riiklikest tellimustest, kunstiostudest ja sotsiaalsetest garantiidest (aga ka parteipoliitilistest manipulatsioonidest loominguga, loomingu mber ja selle loojatega). hesnaga, mlestuse ajast, mil oldi veel tisvrtuslik hiskonna liige, kelle igapevasel tl ja erialasel tegevusel oli aktsepteeritud vljund ja sellest johtuvalt ka sotsiaalne positsioon hiskonnas.

Kokkuvtvalt: hupuhastuseks vajalik katkestus on toimunud, kunst avalikus ruumis ei peaks enam meile (ja teile) vaid djà-vu’na minevikku meelde tuletama, seda enam et „valge kuubi” formaadis loodu ja tippgaleriides esitatu on meie piiratud kunstitoetusi arvestades tisvrtuslik looming, millega rahvusvaheliselt vrdvrses dialoogis ollakse. Ja see, et eesti kunstist niteks Tallinna avalikku ruumi nende aastate jooksul olulist mrki pole jnud, rgib jreltulevatele plvedele nii mndagi. (S)kul(p)tuurilembeses ja demokraatlikult koostatud riidega Tartus seevastu on edukalt lppenud avaliku ruumi skulptuurikonkursse neil aastail lausa ridamisi korraldatud, tulemused on linna omamtoloogiaga vgagi hsti liitunud, alates „Suudlevatest tudengitest” kuni abstraktse „Lotmanini”, puuduva seadusandluse kiuste. Kas nljasurma piiril olijaile protsendiseadusest enam kasu ongi? Tean hid kunstnikke, kes tnases Eesti Vabariigis sna otseses mttes nlgivad. Ehk on leem jrsku liiga kange? (Meenub kultuuriministeeriumi kantsleri kartus lbirkimiste faasis, et seadus kunsti hinna raketina taevastesse krgustesse viib – tule taevas appi!)

Vaevalt et vitlused seaduse le on mdanik, prognoosin, et patoloogilistele muiduleivasjate (loe: kunstnike) vihkajatele lisaks vib mitmethenduslikku retoorikat tulla ka kunstnikkonna enda seest. Ei usu aga, et seadus kunstiliikide vljakujunenud status quo’d kigutaks vi et sellest avarduvate vimaluste kontekstis enam kramplikult peaks rkima. Vastasel juhul on see eelkige kunstiteadlaste, teoreetikute-piirivalvurite probleem. Kuid vimaluse teatud juhtudel suurelt melda – psivas materjalis ja innovaatiliselt – annab see kunstnikkonnale kll, ja tulemuseks vib olla nii laservalgustusega valgusskulptuur maja fassaadil, statsionaarne videoinstallatsioon vi veeskulptuur hoone fuajees, aga ka kmme graafilist lehte ja gobeln seinal, tahvelmaalidest ja sidskulptuurist rkimata. Et protsendiseadus kultuuripoliitiline hoob saab olema, sellesse perspektiivi tuleb suhtuda positiivselt, neuroosivabalt. Sltub suuresti lisade lahtikirjutusest ja tegevusjuhendist, kuidas tellija nii napi seaduse ja seletuskirjaga kogu vistluse lbiviimise tkorralduslikult lahendab (niteks kunstnike/osavtjate teavitamine, rii koostamine ja lhtelesande snastamine).

Tenoline on, et viksemates haldusksustes tuleb selliseid konkursse suhteliselt harva ette, seega peaks korralduslik abi ja know-how tulema ikkagi kas kultuuriministeeriumist vi kunstnike liidust. Kui kultuuriministeerium on ajutiselt sulgenud ka kunstinuniku ametikoha, kes on see instants, kes seaduse rakendamise detailid viks kirja panna? Pakun, et tellimise korral vtaks EKLi volikogu koostada / lbi arutada / vastu vtta vastava juhendi. Sellele vimalikule juhendile (nii nagu arhitektuurikonkursside lbiviimiseks on Eesti Arhitektide Liidus vastu vetud vastav juhend, mida heade tavade phjal rakendatakse) viitab oma seletuskirjas ka kultuuriministeerium. Kahjuks ei ole kultuuriministeerium afieerinud oma plaane vastava struktuuriksuse loomiseks, ideernnakute voorus aastatel 2007/2008 oli vastava ameti vi talituse loomine pevakorras. Ministeeriumi asekantsleri Piret Lindpere nidiseks toodud Hollandi mudel, kus vastav talitus on riigiarhitekti broo kljes, viib mtted sellele, et midagi sellesarnast on ka meil plaanis. Sel juhul miks mitte juba riigikunstniku broo – mitte vhem harjumatu kla?

Kopeerimine pole kultuurimudelite rakendamisel kunagi heade tulemusteni viinud, Euroopa niteid on seinast seina, kusjuures mni juurutab just-just ssteemi, mis ennast teisal diskrediteerinud – kui miski on Euroopas veel normeerimata, siis on see vlusna „kultuuriline mitmekesisus” (cultural diversity). Kuigi, mured on enam-vhem hised: avaliku ruumi (public space) miste erosioon ja tlpimus selle le-ekspluateerimisest, niteks privatiseeritud linnasdametes, kus vohavad kas veidi parema kvaliteediga tarbimiskeskused (nagu Rotermanni kvartalisse kerkinud „huvitava arhitektuuriga” butiigilinn vi Potsdami platsil Berliinis laiutav Sony IMAX oma audiovisuaalse impeeriumiga) vi rahvalikumad tarbimispaleed nagu Viru keskus (kust nneks vihmase ilmaga ka kuiva nahaga bussi peale saab).

Kui tegelikku muutust tahetakse, siis viks Eesti olla innovaatilises positsioonis, kui tegutseks nii, nagu unistavad protsendiahelatest vabad, teliselt vabad kunstnikud – kaasaks need juba projektistaadiumis avaliku raha eest tehtavates arendusprojektides. Paraku, protsendikunstist lobisevas ja ldiselt seda ka rakendavas Euroopas on kunstnike selline kaasamine jnudki vaid retoorika, muinasjutu vi udusfilmi formaati. Saksamaal, kus jik kahe protsendi seadus kehtis aastatel 1957–1995 ja kus tulemused Euroopa maade hulgas hed jrjekindlamad, loobuti sellest paindlikuma programmi „Kunst am Bau” kasuks. Vga austusvrne tippkunstnike ja kunstiametnike nukoda kib koos transpordi, ehituse ja elamuehituse liiduministeeriumi juures. Protsent mratakse igal konkreetsel juhul paindlikult, samas on peaaegu loobutud avatud ja anonmsetest konkurssidest (sihtlesandest johtuvalt vaid ksikud), ettepanek osaleda piiratud konkursil tehakse personaalselt umbes 20 kunstnikule, auhinnatud kohtadele juab neist tavaliselt kolm kuni viis. Just korralduslik-tehnilistes nanssides on kunstikonkursside korraldamine absoluutselt teine asi kui anonmsed arhitektuurikonkursid. Ligikaudu 90% tellimustest lheb saksa kunstnikele, eraldi jlgitakse noorte kunstnike ja naiskunstnike osalusprotsenti, tehakse ka sihttellimusi konkreetse kunstniku tpanuse saamiseks. Mitmel maal on levinud praktika, et protsendikunsti konkursse finantseeritakse sellestsamast protsendist. Konkursid on tavaliselt mitmevoorulised, kusjuures 5–10 protsenti kogumaksumusest lheb korralduskuludeks, eksperditasudeks, honorarideks ja preemiateks.

Praegune ministeeriumis kirjutatud eelnu seletuskiri viitab ohtralt arhitektide liidule ja muudele rakenduskunstidega seotud liitudele (sisekujundajad, disainerid), samasuguse loogika alusel viks kunstnike liit nutada osalust ka arhitektuurikonkursside korraldamisel. Ehituskunst on kll rakenduskunst, kuid kuidas jb siis tepoolest rakenduslikku know-how’d valdavate klaasikunstnike liidu, keraamikute liidu, tekstiilikunstnike liidu jpt. vikeliitudega, kelle praegused ja tulevased liikmed, lisaks mis tahes erialade kunstnikud (eeldatavasti siiski professionaalid) kutsutud osalejatega ja avalikel konkurssidel osalema hakkavad? Kunstnike liitu kuulub 19 erialaliitu, aktiivne nitusepoliitika on lisaks mainitud tarbekunsti/rakenduskunstiliitudele ka Maalikunstnike Liidul, Eesti Kujurite hendusel, Eesti Vabagraafikute Liidul jne. riis peaks kindlasti olema hoone arhitekt, mnel juhul ka sisekujundaja, kas aga mittespetsialistide osakaal just kolmandik peaks olema, selles kahtlen. Kuid ka Kaarel Tarandi Sirbis avaldatud arvamus, et jme ots (100%) ainult spetsialistide kes oleks, lheks avaliku ruumi kunsti-ideega veidi risti. ks tellija esindaja peaks riis vi trhmas kindlasti olema, kehtivast kultuurimudelist johtuvalt on ta siis kas klakr, pipoiss vi kaalukeel – ranget ja hest reeglit ei saa mitte keegi anda, kik sltub konkreetsetest inimestest ja kultuurikliima tsiviliseeritusest.

See, et erialainimesed on ldjuhul parimad otsustajad kolleegide t le, seda tuleks ju uskuda. Parim resultaat kiidab ka riid ja vastupidi. Protsendiseaduse juurdumine on kikjal le maailma kinud le kivide ja kndude, heselt kopeeritavat ideaalmudelit pole nii lihtne leida. Kultuuri alal ongi aga lahenduste unikaalsus rikkus. Nii on ka protsendiseadusega Soomes, kellega meil tavaks ennast vrrelda. Nimelt juti seal juba 1939. aastal idee tasandil vljaeldust tegudeni alles 1981. aastal, kui Soome Linnade Liit tegi omavalitsustele leskutse 1-2% reserveerimiseks avalikust ehitusrahast kunstile. Helsingis on kogu korralduslik protsess Helsingi Linna Kunstimuuseumi kunstiekspertide korraldada – nii vistlused, tde hilisem hooldamine kui ka arvestus. Kunagi, protsessi alguses, tundus ka siin mistlikum alustada Tallinnast, kus elab le 80 protsendi tegevkunstnikest ja mille ehitusmaht on suurim. Paraku ei ninud Tallinn vimalust.

Tsiteerin kunstnike liidu poolt tollasele linnapeale E. Savisaarele, abilinnapeale R. Langile ja linnavalitsuse haridus- ja kultuurikomisjoni esimehele A. Keskklale saadetud avalikku kirja (Sirp 8. II 2002): „Prdun teie poole ettepanekuga rakendada ka Tallinnas praktikat, mis paljudel maadel, eriti Phjamaadel, linnavalitsuse tasandil seadustatuna tagab kunsti toomise elukeskkonda. Kui konspektiivselt sisu paari lausega edastada, siis nii: igalt kohaliku omavalitsuse ja riigi tehtud ehitusinvesteeringult lheb 1 protsent kunstile, s.t selle summa eest tellitakse vi ostetakse objektile kunsti. See ei thenda lihtsalt uusehitiste „kaunistamist”, vaid niteks liiklusslmede ja suuremate planeerimisprojektide puhul dekoratiivskulptuure avatud linnaruumi, haiglate, koolide, hooldekodude puhul maali, graafikat, monumentaalkunsti”.

28. veebruari knelustel haridus- ja kultuurikomisjonis selgus kvoorumi vimetus ja soov ldse kuhugi vlja juda. Avaliku ruumi kunstiga seoses kasutati just seal retoorikat, justkui oleks skulptuuride pstitamisel linnaruumi tegu kunstnike egoismiga, koguni neile suunatud sotsiaalabiga, samasuguse retoorikaga igustas linnavalitsus ka loobumist eelmise linnapea Ivi Eenmaa perioodil algatatud linna kunstikogu komplekteerimisest, ksitledes kunstioste kui kontrollimatut, subjektiivsetest maitseotsustustest juhinduvat sotsiaalabi. Kuigi protsendiseaduses on sotsiaalne mde olemas, poleks suurimad vitjad siiski mitte „meie”, vaid „meie ja teie” koos. Vidaks avalik ruum, Eesti konkurentsivime ja visuaalne atraktiivsus. Seda ei ole just vhe.


Print   
EAA © 2005 Aadress: Vabaduse vljak 6, 10146 Tallinn | Tel: 6 273 630 | Faks: 6 273 631 | ekl@eaa.ee